Jump to navigation

Avaleht

Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Sa oled siin

  1. Avaleht ›

Uudised

Pevkur: sotsiaaltoetuste käärid on hullumeelsed

13.10.2011

Puuetega laste või voodihaige abikaasa hooldajad peaksid julgemalt tuge otsima omavalitsustelt, leiab sotsiaalminister Hanno Pevkur.

Eilse Postimehe arvamusküljel kirjeldas ETV telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro, kuidas Eesti riigi seadused ja hoolimatus on sisuliselt orjastanud paljud omastehooldajad. Oma lähedasi hooldavad omaksed on pere ja riigi jaoks tööl 24 tundi ööpäevas, kuid riik ei väärtusta seda piisavalt.

Kas on üldse olemas ülevaade, kui palju meil selliseid peresid, hooldajaid on?

Konkreetseid andmeid omastehooldajate arvu kohta pole, kuid hooldajatoetust maksti läinud aastal 14 400 inimesele. Samas tuleb märkida, et puude raskusastmed on erinevad ning paljud hooldatavatest ei vaja ööpäevaringset hooldamist ja kõrvalabi.

Kuidas hindate praegust seisu? On see 2011. aasta Eesti vääriline ja kõigist meie kodanikest lugu pidav?

Omastehooldajate teemat peaks vaatlema pisut laiemalt – ka hooldustöötajad asutustes on vähe väärtustatud ja alatasustatud, tihti vanemas eas naised.

Viimasel ajal on loodud mitmeid mittetulundusühinguid – MTÜ Eesti Omastehooldus ja MTÜ Seenior –, mille eesmärk on ühest küljest küll teadvustada probleemi, kuid teisest küljest pakkuda omastehooldajatele võimalust kodust välja tulla ja suhelda eneseabigrupi põhimõttel, kus jagatakse praktilisi kogemusi.

Ma usun, et kõik, kes seda teadma peavad, teavad, et hoolduskoormuse vähendamiseks saab ka kohalikult omavalitsuselt taotleda tugiisiku või isikliku abistaja teenust, ja tugiisiku teenust osutatakse ka raske või sügava puudega lapse perele. Küll paneb mind natuke muretsema omavalitsuste suutlikkus ja tähelepanu pööramine erinevatele sotsiaalkaitse küsimustele.

Vaadates näiteks eelmise aasta omavalitsuste kulutusi sotsiaalkaitsele, nähtub sealt, et esimese kümne omavalitsuse sotsiaalkaitsekulud inimese kohta aastas olid umbes 4000 krooni, aga viimase kümne kulud umbes 400 krooni ehk vahe on kümnekordne! See on hullumeelne vahe ja näitab omavalitsuste erinevat prioriteetide seadmist.

Tegelikult panevad praegused seadused omaste eest hoolitseja üsna keerulisse seisu: jääd koju puudega lapse või insuldi saanud mehe pärast, ei saa tööle, staaž ei jookse... Millised oleksid riigi konkreetsed sammud nende vanemate toetamiseks?

Kindlasti saab olukorda paremaks muuta. Kui vaadata konkreetseid samme, siis läinud aastal alustati Euroopa Sotsiaalfondi meetme «Töölesaamist toetavad hoolekandemeetmed» toel hooldusteenuse pakkumist rohkem kui 700 inimesele, et nende hooldajatel oleks võimalik tööl käia. Veel sel aastal alustatakse samal eesmärgil lapsehoiuteenuse, tugiisiku ja isikliku abistaja teenuse pakkumist.

Samuti tasub meeles pidada, et raske või sügava puudega lapse vanemale hüvitab riik lapsehoiuteenuse kulusid. Nendel lapsevanematel on tavalisest suurem hoolduskoormus ja suurem vajadus hooldamisest vaba aja järele.

Samas on selge, et lapsehoiuteenus ei kompenseeri puudega lapsele ja tema perele lasteaiakoha puudumist või kooliskäimise võimaluse puudumist. Kuna puudega lastel on teistega võrdsed õigused käia lasteaias ja koolis, siis lapsehoiuteenus on lapsevanema jaoks just täiendav abi puudega lapse kasvatamisel.

Riigi rahaline abi

  • Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse alusel makstakse puudega lapse toetust ja õppetoetust. 16–17 aasta vanused lapsed saavad tööealistele puuetega inimestele mõeldud toetusi.
  • Puudega lapse toetus olenevalt puude raskusastmest on kuus kas 69,04 eurot või 80,55 eurot. Selle aasta juulikuu seisuga oli puudega lapse toetuse saajaid 7700.

Allikas: sotsiaalministeerium

Allikas: 
http://www.tarbija24.ee/597152/pevkur-sotsiaaltoetuste-kaarid-on-hullumeelsed

Tõnu Ots: kuidas aidata aitajaid?

12.10.2011

Homsel omastehoolduse foorumil ettekandega esinev psühholoog Tõnu Ots ütles, et foorumi põhiküsimuseks on, kuidas saaks aidata neid, kes aitavad päevast päeva oma lähedasi, et nad seda koormat kanda jaksaks.

«Kui perre või lähedaste hulka tekib inimene, kes ise endaga toime ei tule, paneb see ränga koorma sellele, kes tema eest hoolitsema peab hakkama. Sageli on see koorem veel suurem, kui haigel, kes sageli ise ei adugi oma seisundi raskust. Pidev stressiseisund ja frustratsioon põletab hooldaja kiiresti läbi, nii et ta võib peagi ise ravi vajada,» rääkis Ots.

Meil puudub praegu kogemus, kuidas selliseid inimesi aidata, kelle sõnum ongi «Aita meil aidata!» Otsa sõnul tuleme me haigete hooldamisega enamasti toime, kuid ei märka seejuures, et nende abistajad ei tule toime.

«Igaüks on õnnetu isemoodi, aga meil pole vajalikku õpetussüsteemi, kuidas oma elu teisele ohvriks toonud inimesi abistada,» lausus Ots. Selle asemel neid veel vintsutatakse eri ametiasutuste vahel.

Kui põllumajandus on jõudnud juba sellesse staadiumi, kus on talupidajal on võimalik loomade toitmiseks asendaja palgata, siis inimese toitmiseks pole asendajat kusagilt võtta, juhtis psühholoog tähelepanu. Ka lapsehoiuks on võimalik hoidja palgata, aga oma haige lapse või abikaasa jaoks veel mitte.

Eraldi probleem on, et hoolduse eest makstav 19 eurot kuus on naeruväärselt väike summa ja sellega keegi toime ei tule. Samas teeb hooldaja täiskohaga tööd nii ööl kui päeval.

Otsa sõnul on hea, et omastehooldajad on nüüd koondunud ja oma survegrupi moodustanud. Loodetavasti võetakse nende häält ka riigi tasemel kuulda.

Allikas: 
http://www.tarbija24.ee/595790/tonu-ots-kuidas-aidata-aitajaid

Tiina Kangro: juhtmega seina küljes

12.10.2011

Vahel tundub, et orjapidamine on jäänud minevikku. Ometi peab Eestis orje riik ise. Need inimesed töötavad ööd ja päevad, saades tasuks parimal juhul kolm-neli eurosenti tunnist, kirjutab telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Vahel tundub, et orjapidamine on jäänud minevikku. Ometi peab Eestis orje riik ise. Need inimesed töötavad ööd ja päevad, saades tasuks parimal juhul kolm-neli ­eurosenti tunnist. Neile pole ette nähtud ei puhkust, nädalalõppe, öö- ega lõunapause. Neid ei kaitse ametiühing. Neile ei laiene töötervishoiu nõuded. Nad ei saa ka töökohta vahetada, sest seadus ei luba seda. Ka pensioniikka jõudmine ei vabasta neid tööst, siis tõuseb vaid pisut tasu – nad hakkavad saama Eestis makstavat madalaimat, rahvapensioni. Sedasama, mida makstakse neile, kes pole päevagi tööl käinud. Ainus, mis neid orjusest vabastaks, on lähedase inimese surm.

Need inimesed on omastehooldajad. Sügava ja raske puudega laste emad. Insuldi, infarkti või muu haiguse-õnnetuse läbi invaliidistunute abikaasad, lapsed, vanemad, õed-vennad. Eesti Vabariik on muutnud nad oma orjadeks, kes teevad peaaegu tasuta ära ööpäevaringse üliraske ja sageli erioskusi nõudva hooldajatöö, mis muidu läheks maksma kopsakaid summasid. Seejuures on kõik täiesti JOKK – riikliku orjapidamise alus on perekonnaseadus. Juriidilises keeles nimetatakse neid armastavaid, ent lõksu sattunud sugulasi hoolduskoormusega kaetud isikuteks.

Mari läks sünnitama oodatud ja tervet last, kuid sünnituse käigus tekkisid häired. Kui öösel olid lapse südamelöögid korras, siis hommikuks olid need peaaegu kadunud. Tüdruk toodi ilmale keisrilõikega ja ta vajas elustamist. Järgnes mitu kuud haiglat, koju saamise ajaks teadis Mari, et lapse aju on hävinenud peaaegu täies ulatuses. Talle öeldi, et niisugused lapsed arenevad aeglaselt. Kui Lisett oli 6-kuune, ütles perearst emale välja karmi tõe: niisugustest lastest ei tulegi mitte midagi.

Lisett ei suuda end liigutada, ta ei suuda suu kaudu süüa ja kogu toit tuleb talle kõhuseina opereeritud toru kaudu otse makku suruda. Keele-neelunärvi halvatuse tõttu võib tal iga hetk tekkida hingamisseisak – hingetoru läheb lihtsalt lukku ja laps hakkab lämbuma. Siis tuleb kiiresti lapse asendit kohendada, raskematel juhtudel hapnikku anda.

Kuna Lisett ei suuda neelata, on vaja pidevalt aspiraatoriga puhastada tema hingamisteid, tavalises olukorras iga 10–20 minuti tagant, sageli aga lausa kord minutis. Aspiraator töötab kas vooluvõrgust või akuga. Aparaat pole aga nende abivahendite nimekirjas, mida puudega lastele saaks osta soodushinnaga ja aku maksab 250 ­eurot. Kui see läbi läheb, pole alati raha uut osta. Siis saab Mari lapsega liikuda vaid nii kaugele kui juhe ulatub. Kui on vaja WCsse minna, sätib Mari lapse suu juurde beebimonitori ja hoiab teist poolt oma käes, et kohe tagasi tormata, kui lapse hingamine muutub. Lisett oli pooleteiseaastane, kui ema oli esimest korda elus mõne minuti tema poole seljaga. «Ta oli voodi peal, mina olin küll vaid meetri kaugusel, aga jah, seljaga, see ehmatus on teravalt meeles,» meenutab Mari.

Sügava puudega lapsed saavad riigilt toetust 82 eurot kuus. Lisaks tavaline lastetoetus 19 eurot. Emad, kes jäävad koju last hooldama ega saa minna tagasi tööle, võivad küsida linnalt-vallalt hooldajatoetust – enamasti on see 19 eurot kuus, mõnes omavalitsuses kraadike rohkem. Kui pere ei saa hakkama, peaks elukoha omavalitsus sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt osutama abivajajaile sotsiaalteenuseid, vältimatut sotsiaal- ja muud abi (§ 8 lg 2). Selle ulatust ja näidustusi selleks aga seadus ei defineeri. Omavalitsus abistab vastavalt oma võimalustele. Kui võimalusi ei ole, siis abi ei saa. Ka omavalitsus ise teab väga hästi, et nemad on selles mängus vaid hea tahte saadikud. Perekonnaseaduses on lõppvastutajad üheselt defineeritud – need on hooldust vajava isiku kõik täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (§ 96).

Nende ehk seaduse keeles ülalpidamiskohustuslaste asi ongi korraldada väetite hooldus. Kas teha seda ise või kui nad raske töö ära põlgavad, siis osta abivajaja juurde hooldaja või maksta lõviosas kinni koht hooldeasutuses. See aga maksab kaugelt rohkem, kui keskmisest palgast pärast riigimaksude tasumist alles jääb.

Marile, kes šokist veel mitte päriselt toibununa ja igasuguse sissetulekuta oma üliraske puudega last kodus hooldab, oli halb üllatus see, et kui Lisett sai 3-aastaseks, tuli tal hakata tagasi maksma ülikooli ajal võetud õppelaenu. Kui tema ise oleks kaotanud töövõime 80 protsenti, oleks riik laenu kustutanud. Mari on aga terve. Ta on kõrgharitud spetsialist, kelle töö on nüüd teadmata tulevikuni olla nelja seina vahel Liseti kõrval – hommikul, päeval, õhtul ja öösel. «Katsun talle anda võimalikult head kodu, armastust – mis ma saan teha, mida muud saan talle anda?» kordab Mari.

Keisrilõikega 490-grammisena ilmale toodud ja ellu äratatud Eliise ema Margit läks lapse hooldamise neljandal aastal meeleheites sinnani, et pöördus kohtusse palvega endalt ära võtta tütre kasvatus­õigus. Alandava protseduuri järel sai ta anda Eliise lastekodusse hooldusele. «Vaatamas saan ju teda ikka käia, vahel nädalavahetuseks koju võtta, aga nüüd maksab lastekodukoha eest põhiosas riik,» ohkas hullumise äärele viidud ema kergendatult.

Eliisel on ajukahjustus, ta ei hakka iialgi liikuma ega rääkima. Lisaks mahutab tema väljaarenemata magu vaid 15 milliliitrit toitu. Sünni järel mitu kuud elu ja surma vahel vaakunud last osutus lõpuks võimalikuks siiski söötma hakata – perfuuseriga. See tähendab, et spetsiaalset toitesegu viiakse lapsele tilkhaaval sondi kaudu makku 24 tundi ööpäevas. Seepärast saab Eliisega toast välja minna vaid soojal aastaajal. Kui on külm, jahtub aparaadi küljes olev toidutuub kiiresti alla ihusoojuse ja tekivad probleemid. Igal hetkel võib Eliiset tabada mõni muu terviserike.

Pärast kohtuotsust õpetas Margit lastekodu personali välja ja jättis lapse sinna. Kuid juba paar päeva hiljem tuli lastekodust ärev kõne: lapse seisund on halb, äkki tulete kohale. Järgmise kuu veetis Margit Eliisega haiglas. Sealt mindi uuesti koju ja Margit taotles kohtult tagasi kasvatusõiguse. «Kui ta oleks veel päevaks Tallinna jäänud, siis teda enam polekski. Aga me oleme inimesed. Kes saab niisuguseid asju otsustada?» räägib Margit. Ta tunnistab, et ekstreemses väsimuses on olnud hetki, kus ka temal on hakanud katus ära sõitma. «Et ma lihtsalt ei kontrolli enam, ma võtan selle lapse ja teen midagi… kas temaga või siis iseendaga…» räägib ema, samas tunnistades, kui väga ta tegelikult armastab seda tänagi veel Pöial-Liisi mõõtu, peatselt 7-aastaseks saavat tüdrukukest. «Ent mina olen ka inimene, mul on ka õigus elule ja eneseväärikusele, ma ei ole vang, kes on sooritanud kuriteo,» lisab Margit.

Ent ma ei kirjuta seda selleks, et väidelda, kas niisugused lapsed peaksid elama ja kes on nende jumal taevas. Probleem on palju laiem ja puudutab erineva karmuse astmega tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid inimesi Eestis.

Hooldus- ja ülalpidamiskoormusega maadleb ka Maire (51), kelle kõrvalt niitis insult abikaasa. Mees on halvatud, tal on kõnetakistus, ta vajab mähkmeid ja pidevat abi. Pea 100-kilost meest tuleb pesemiseks ja riietamiseks tõsta. Maire on õpetaja, kuid tööl käimine on nüüd peaaegu võimatu, meest kuni pärastlõunani üksi koju jätta ei saa. Tegelikult tuleks naisel hoopis lisatööd otsida, sest abikaasa palga asemel on nüüd vaid 242-eurone invaliidsuspension, majapidamine on vaja aga käigus hoida. Lapsi neil pole. Raske südamega pöördus Maire hooldekodu poole. Siis selgus aga tõsiasi, et õpetajapalgast selleks ei jätku. Vallal pole anda ka ühtki abilist.

Naine konsulteeris juristiga ja kuulis, et kui ta taotleks lahutust, vabaneks ta kolme aastaga hoolduskoormusest. Mehe hooldekoduarved maksaks siis riik. «Nutma ajab, nii ju inimesed ometi ei tee,» ohkab naine.

Telesaade «Puutepunkt» on sääraseid lugusid näidanud aastaid. Nišisaateks peetava sarja vaatajad on pärast saateid olnud šokis. Nädal tagasi, üliraske sünnikahjustusega 5-aastase ­Simona ja tema ema Sünne loo järel puhkes Perefoorumis tormine arutelu, mis pole vaibunud tänasekski. Inimesed ei mõista, kuidas riik appi ei tule. Saadetes tõstatatud teemade peale pole aga kõikide nende aastate jooksul reageerinud ükski riigiasutus, ametnik ega poliitik. «Kui meil tooks mõni telesaade sellise teema välja, oleks see järgmisel hommikul kõikide lehtede esiküljel, riik pöörataks pahempidi,» kommenteeris mu kolleeg Rootsist.

Meie riik on aga teflonist, sealt põrkab igapäevane tegelikkus lihtsalt tagasi. Kahjuks kehtib sama riiki toestava, ülepolitiseeritud ametnikkonna kohta. Isegi kui keegi näeb, et asjad pole korras, lükatakse probleem kõrvale ja leitakse kibekähku pädevad vabandused. Näiteks et raha ei ole. Või et Eestis on omastehooldus traditsiooniline, see on alati nii olnud. Ent et olud on muutunud, et perekondade struktuur pole enam taluaegne ja kunagi varem pole meditsiin olnud ellujätjana nii kõikvõimas, see riigielu korraldajaid nende tões ja õiguses ei kõiguta.

Sotsiaalhoolekande seaduse avasätted märgivad, et Eesti Vabariigi sotsiaalhoolekande põhimõtteks on lisaks isiku vastutusele ka inimõiguste järgimine ja abi andmise kohustus, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad (§ 3). Rebase­kavalusega on aga sealsamas jäetud täpsustamata, kellel siis ikkagi on abi andmise kohustus ja millisest piirist pole perekonna enda võimalused enam piisavad.

Nii ongi reaalsuses just see võtmeküsimus jäetud lahendada haldusvõrgu kõige nõrgemale lülile – valdade-linnade sotsiaalametnikele. Kuigi nende käes pole ei rahakotti ega tegelikku otsustusõigust, suunavad omavalitsejad just nemad enda eest võitlusse Eesti järjest kasvava «santidearmee» vastu. Just samuti kui ministeeriumi jaoks on tülikatele küsimustele vastamisel puhvriks meie iseseisvad ja sõltumatud omavalitsused. Omastel pole aga ette lükata kedagi teist. Kuna mängus on eetika ja inimlikud tunded, heidavad sugulased riigi rõõmuks ahelaisse suisa vabatahtlikult. Nad ei tee isegi tüli, sest neil lihtsalt puudub jaks, ja sageli ka füüsilised võimalused, käia kusagil lippe lehvitamas või tulutult uksi kulutamas.

Kolmas sektor on omastehooldajate inimväärse elu eest püüdnud võidelda juba 1992. aastast. See on 19 aastat. On koolitatud, lohutatud ja arutatud. Ikka isekeskis. Kodanikuühiskond sisulises mõttes Eestis ju ei toimi, selle sõnaga küll vehitakse, aga ükski riigimees ega -naine ei võta seda tõsiselt. Sel neljapäeval toimub järjekordne katse – Eestimaa südames Paides tuleb kokku üle-eestiline omastehooldajate foorum. Selle taga on taas mittetulundusühing, ruumi ja «vabariigi orjade» kohalesõidutamise eest aitab tasuda hasartmängumaksu nõukogu.

Ent seekord on plaanis ürituse lõpus võtta vastu memorandum ja saata välja pöördumine riigikogu, valitsuse ja Eesti avalikkuse poole.

Ja veel. Kui kellegi jaoks jäi selles loos šokke väheks, siis siin on veel üks. Kõneldes psühhiaatriga, kes on üle kahekümne aasta ravinud peredes hooldatavate üliraskete ja sügavate puuetega laste, nüüd juba noorte, psühhiaatrilisi probleeme (varem niisuguseid lapsi ju koju ei antudki), lausus ta: «Meile on tekkinud täiesti uus kontingent psühhiaatriliste muredega patsiente – nende noorte ja laste pereliikmed, eriti emad. Paljudel neist on kogu tervis 40–50-aastaselt nii läbi, et neist on jäänud järele inimvare. Nad pole enam töövõimelised.»

Ent kuhu on minna töövõimetuks muutunud omastehooldajal? Ikka koju, oma hooldatava juurde. Teda vabastab tööst vaid surm.

Tahaks teada, kas keegi Eestis on kokku arvutanud, kui palju see kõik meile maksma läheb? Olgu kas või rahas.

P.S. Kõik artiklis nimetatud isikud ja nende lood on ehtsad (või kuidas selle kohta öeldagi...).

Allikas: 
http://www.tarbija24.ee/595214/tiina-kangro-juhtmega-seina-kuljes

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • …
  • 100
  • 101
  • 102
  • 103
  • 104
  • 105
  • 106
  • 107
  • 108
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Koduabi Selts
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu