Kirjutan Sulle, et tänada hindamatu panuse eest, mille annad Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi toimimisse.

Pereliikme või lähedase abivajaduse ilmnemisel oled just Sina võtnud vastutuse, et tagada Tema võimalikult iseseisev toimetulek. See aga ei tähenda, et ka Sina abi, toetust või tunnustust ei vajaks. Ikka vajad, kasvõi seetõttu, et meist keegi pole selliseks olukorraks valmis.

Omastehooldajana oled siiski tundmatutes vetes end pinnal hoidmas, toetudes oma perele, sõpradele, sisemisele jõule ja välisele abile. Samuti abivajajale endale, kelle edusammud või tagasilöögid innustavad Sind korraldama parimat abi.

Tihti võib tunduda, et oled selles üksi, koormus käib üle jõu, Sinu enesekindlus lööb kõikuma, tunned süüd ja väsimust. See ei tähenda, et Sa pole hea pereliige, lähedane, omastehooldaja. Oled siiski inimene ja tunded on Sulle lubatud. Samas ei ole tervislik nende tunnete küüsi jääda, sattuda hooldusest sõltuvusse ja vaid suure aitamistahtega läbi põleda. 

Oluline on, et Sa suudad säilitada eneseteadlikkuse, mille toel viia ellu oma soovid ja unistused, olla hea abikaasa, vanem ja laps. See tähendab, et pead suutma teadvustada Sinu elus toimunud muutusi ning mõistma ees seisvaid väljakutseid. Seda ei pea tegema üksi, kõrvaline abi on olemas ja vajalik.

Sinu ümber on erinevad spetsialistid, kes saavad suunata Sind valikute tegemisel, et leida abivajadusele sobiv lahendus. Sotsiaaltöötajad, perearstid, juhtumikorraldajad, eripedagoogid ja teised head inimesed, kes teevad oma tööd just Sinu ja abi vajava pereliikme või lähedase huvides. Ole julge ja jaga oma mõtteid ning muresid nendega, kes saavad Sind aidata. Kindlasti võivad sellega kaasas käia ootamatused, erinevad emotsioonid ja läbielamised. See ei tähenda, et Sul ei ole õigus loota abile ja toetusele, kui Sinu pingutustest ei piisa.

Soovin Sind, hea omastehooldaja, veelkord tänada ning julgustan Sind oma tegemistes püüdlema suurema eneseteadlikkuse ja iseseisvuse poole.