Jump to navigation

Avaleht

Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Sa oled siin

  1. Avaleht ›

Uudised

Raskelt haige lähedase päevast päeva hooldamise hinnaks on 20 eurot kuus

10.11.2011

“Ära ütle, et elu on inetu, halb,” kirjutab veebipäevikus epilepsiahaige lapse ema. Samas on aga ka üles­tun­nistus, et ta müüs toime tulemiseks oma laste riideid ja isegi mänguasju.

Puudega lapse ema veebipäevik aadressil voitlusepilepsiaga.blogspot.com paneb ahastama. Mai 2010. Müün oma laste riideid, kohe on järg mänguasjade käes. Õnneks on lastele varakult riided varutud, isegi järgmiseks talveks asjad olemas. Poes arvutan piinliku täpsusega, kas osta kaks või kolm piima. Valla sotsiaalosakond tuli nii palju vastu, et kompenseerib mingi osa kommunaalkulusid. Niigi on juba võlg tekkinud. Ma ei mäletagi, mitu korda me alates märtsist haiglas oleme olnud. Neli? Viis? Kuus? Sealt see võlg lohisema hakkas. Olid küll mingisugused varud, aga need on ammu otsas. Pojal on varsti sünnipäev. Teen salatit ja ehk jaksab ka grillimiseks viinerit osta. Aga kingitusest ei saa rääkida, üsna kindlalt ka tordist mitte. Mees pole sel kuul jälle sentigi palka saanud. Müüs auto maha ja ostis odavama asemele, koos ümbervormistamiste ja asjadega jäi meile umbes 2000 krooni (127 eurot) vaba raha. Odavam auto võtab veel vähem kütust, umbes 4,5 l/100 km. Kuna me ei ela linnas, on auto vajalik – bussidega liiklemine tuleks tunduvalt kulukam. Unistasime mehega, et läheks lastega loomaaeda. Aga ei saa. Kunagi unistasin perega reisidest mägedesse. Vaat siis, kuidas unistused muutuvad.

Edasi saad lugeda Maalehest: http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/raskelt-haige-lahedase-paevast-pa...

Allikas: 
http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/raskelt-haige-lahedase-paevast-paeva-hooldamise-hinnaks-on-20-eurot-kuus.d?id=61291914

Tsahkna: Omaste hooldamine ei tohi olla karistus

25.10.2011

Riigikogu sotsiaalkomisjon pidas täna laiendatud istungi koos MTÜ Eesti Omastehooldus, Eesti Puuetega Inimeste Koja ja sotsiaalministeeriumi esindajatega. Istungist võttis osa ka puuetega inimestest ning muudest sotsiaalsetest teemadest kirjutav ajakirjanik Tiina Kangro, hiljuti ilmunud ajakirja Puutepunktid peatoimetaja. Peamise teemana käsitleti raske puudega inimesi hooldavate perede probleeme.

"Omaste hooldamisega puutuvad igapäevaselt kokku sajad perekonnad, kes vajavad ka riigi ja kohaliku omavalituse tuge. Omaste hooldamine, eriti raskematel juhtudel, mis on seotud puudega, mõjutab oluliselt kõikide pereliikmete igapäeva elu ja ühiskonna tegemistes osalemist. See ei tohi muutuda nendele inimestele karistuseks, vaid riik ja kohalikud omavalitsused peavad siin appi tulema", ütles sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna.

Istungil osalenud puudega inimeste perekondade vajadustega kursis olevad külalised valgustasid komisjoni liikmeid kõige kiiremini lahendust vajavate küsimuste osas, samuti esitasid omapoolse nägemuse olukorrast ja selle parandamise võimalustest. Istungil kõlasid arvamused, et paljud hoolekannet puudutavad seadused, kaasa arvatud põhiseadus, ei vasta enam kaasaja nõuetele. Samuti on muutunud ühiskonna suhtumine ja ootused. Olulisima murena märgiti, et ei suudeta näha inimest ning probleeme leevendada saavatel inimestel puudub tervikpilt. Siinjuures soovitati, et parim tulemus saavutatakse lähtudes individuaalsest tasandist ehk lähenedes igale juhtumile individuaalselt. Räägiti veel ka sellest, et hooldusperedel puudub suures osas info, kuidas tegutseda, et abi saada.

"Igale juhtumile tuleb suuta läheneda individuaalselt ja seepärast on prioriteediks just raske puudega laste hooldamisega seotud probleemide lahendamine", ütles Tsahkna.

Sotsiaalministeeriumi esindaja andis ülevaate ministeeriumi poolsetest meetmetest, mida on juba puudega inimeste perede toetamiseks rakendatud, aga ka väljatöötamisel olevatest strateegiatest.

Sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna märkis, et esmakohtumise eesmärk oli saada antud teemast põhjalikum ülevaade, aga luua ka kontaktid, mis oleksid edasise kommunikatsiooni aluseks. Tsahkna: „Puudega inimesi hooldavate perede teema on oluline, millega tuleb tegeleda samm-sammult. Järgmise arutelu eesmärgiks peaks olema kõigi asjaosaliste poolt esitatav strateegiliste sammude plaan, et ühiselt kaaluda reaalseid võimalusi olukorra parandamiseks.“

Allikas: 
http://www.riigikogu.ee/index.php?id=171090

Omastehooldajate tugirühma eestvedaja: alustada tuleks suhtumisest

17.10.2011

Tallinna omastehooldajate tugirühma eestvedaja Pirjo Vaarmaa ütles omastehooldajate elust ja probleemidest rääkides, et abivajajatele abi osutamisel peaks Eesti sotsiaalsüsteemis alustama inimeste suhtumisest.

«Hakkame kõige lihtsamast asjast peale, mis raha ei nõua, on suhtumine,» nentis ta ning lisas, et tegelikult ongi küsimus hoopis selles, et meie enda inimesed ei ole üldse abivalmid. «Kuidagi ikkagi kurjus on inimestes.»

Endine sotsiaaltöötaja selgitas, et Tallinnas käib omastehooldajate tugirühmas rohkem eakate inimeste hooldajaid. «Eakate inimeste puhul ja nende hooldajatel on eluruumid olemas ja kui hooldatav on pensioniealine, siis pension jookseb. Kõige rohkem vajab see sihtgrupp just psühholoogilist tuge, et jaksata toimetada.»

Paindlik lähenemine

Keerukate probleemide ees seisvate perede peale peaks Vaarmaa sõnul olema riik palju rohkem mõelnud. See peaks olema võrgustik nii kohaliku omavalitsuse inimeste, sotsiaaltöötajate, perede kui ka riigi vahel. «See on võrgustiku töö, millest on kõik need 20 aastat räägitud. Et oleks positiivne suhtumine, et tahetaks riigi või linna poolt abivajaja suhtes midagi ära teha, et ei oleks mingeid stampteenuseid ja -toetusi üle riigi, vaid ikkagi paindlikult saab ka peredele läheneda,» nentis ta.

«See on riiklik küsimus, kuidas me üht või teist sihtgruppi aitame. Kõige lihtsam asi on tõesti suhtumine – et kuulata inimene ära, mis tal mureks on ja püüda leida midagigi. Meil ikka on neid teenuseid ja toetusi,» lisas Vaarmaa.

Inkotoa projektijuhi sõnul on tingimused omaste hooldamiseks maal ja linnas erinevad. Kui näiteks kooliealisi lapsi saab Tallinnas viia Käo keskusse ja on olemas näiteks erilasteaed, siis maal selliseid tingimusi ei pruugi olla.

«Käo keskuses on väga sügava puudega lapsed ja nemad (lasteaia töötajad – toim) kasvatavad võib-olla sinnamaani, kui ta täisealiseks saab. Aga see peab olema kaetud nende teenustega alates sünnist kuni surmani,» möönis Vaarmaa.

Mis saab, kui hooldaja sureb?

«Vahepeal oli meil väga suur poleemika, kui ma Tallinna Puuetega Inimeste Kojas töötasin, et omaksed tundsid õudu selle pärast, et mis siis saab, kui nad ära surevad. Et mis siis nende lastest saab?» kirjeldas naine ning lisas, et tegelikult pole see probleem siiani lahendatud.

«Seal on ka õiguslik pool, kui perel on mingi vara ja ainukene laps ongi see puudega. See on väga keeruline teema. Kui vanem ära sureb, siis ta (hooldatav – toim) suunatakse lihtsalt hooldekodusse ja punkt,» selgitas Vaarmaa. Hooldatava vanemad on aga pigem huvitatud, et kui neil on näiteks maja ja nemad ära surevad, siis oleks lapsel võimalik maja raha eest osta väike korter ja ülejäänu kasutada lisateenuste peale, mida sügava liikumispuudega inimene oma kodus elades vajaks. Vanemate sooviks ongi, et laps saaks ilma hooldekodusse minemata oma kodus kõrvalabiga hakkama.

«Maaja Kallast just viimati ütles, et tänapäeva lapsi tuleb ka vaadata kui indiviide – sa ei saa vaadata kui mingit karja. Ka perekondade puhul on situatsioonid erinevad, et ei antaks päris jalaga ausalt öeldes,» ütles Vaarmaa.

Abi küsida on raske

Tallinna omastehooldajate tugirühma kokkusaamisi organiseeriv Vaarmaa selgitas, et mitmed hooldajad, kes on hooldajaelu juba pikemalt elanud, on hästi vähenõudlikud. «Nad on nii tagasihoidlikud ja nad ütlevad, et oi, ma teen tüli ja kõike seda. See näitab ka ära, mis situatsioonis inimene on. Teised on võib-olla just vastupidi väga närvilised ja psühholoogiliselt paigast ära.»

«Inimesed peaksid aru saama, kust kohast ja millisest olukorrast tullakse. Jube lihtne on sotsiaaltöötajal võib-olla ära öelda sellele, kes on väga tagasihoidlik. Ja nad ei jõuagi sotisaalosakonda, nad ei lähegi sinna midagi küsima. Ega eestlastel on üleüldiselt probleem abi küsimisega. See näitab, et sa ei saa hakkama ja kes siis tahab nii väga tunnistada, et sa hakkama ei saa. Mina samamoodi ei taha tunnistada,» lisas Vaarmaa.

Naine kirjeldas ka paari seika enda elust, kus tal on tulnud väga keeruliste sotsiaalsete probleemidega silmitsi seista. Ühe seigana tõi Vaarmaa välja situatsiooni, kus pidi Mustamäe linnaosavalitsuse 15-liikmelise komisjoni ees abi saamiseks selgitusi andma. «Ja ma kakun selle seltskonna ees, kes igasuguseid küsimusi esitavad, terve oma sisemuse lagedale. Sisemiselt ma tundsin ennast kohutavalt halvasti. Ja nemad ütlesid selle peale, et meil ei ole teile midagi pakkuda, minge pöörduge kohtusse. See oli kõik, mis nad mulle ütlesid. Siin ongi see suhtumine.»

Eelmisel nädalal Postimehes ilmunud Tiina Kangro arvamusloo valguses, kus oli kirjeldatud mitut väga keerulises olukorras elava hooldaja elu, ütles Vaarmaa, et loos oli välja toodud küll väga äärmuslikud näited, ent see ongi ju nende inimeste tegelik reaalsus ja sellistest probleemidest leebelt rääkimisest ei pruugi mingit abi olla.

«Kui need on praktilises elus ette tulevad näited, siis võib-olla see kuidagi kedagi mõjutab ja sa pead minema äärmustesse ja näitama, milline on mõne inimese tegelik elu. Me võime küll mõelda, et tore on, et Eesti Vabariik ja kõik, et meil on väga hästi, aga tegelikult ei ole ju hästi. Ülevalpool pistetakse pea liiva alla,» nentis ta.

Allikas: 
http://www.tarbija24.ee/600574/omastehooldajate-tugiruhma-eestvedaja-alustada-tuleks-suhtumisest

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • …
  • 100
  • 101
  • 102
  • 103
  • 104
  • 105
  • 106
  • 107
  • 108
  • järgmine ›
  • viimane »
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Koduabi Selts
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu