Jump to navigation

Avaleht

Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Sa oled siin

  1. Avaleht ›
  2. Uudised ›
  3. Uudised ›

Omastehooldus meedias

Tiina Kangro: mida siis omastehooldajad vajavad?

20.03.2012

Minu möödunudnädalane artikkel «Lahkudes võtan su kaasa» ja paar päeva hiljem avaldatud sotsiaalministeeriumi vastused postimees.ee küsimustele tekitasid paljudes arusaamatuse, kuidas siis ikkagi peaks puuetega inimesi ja nende peresid toetama-abistama. Püüan lühidalt selgitada, sest on väga oluline, et ka laiem ring kaasmaalasi hakkaks teemast aru saama.

Alustame kõige raskemast otsast. Kuidas võimaldada ellujäämist neile, kelle peres elab laps, abikaasa või muu lähisugulane, kelle seisund on nõnda raske, et teda tuleb hooldada vahetpidamata 24/7, ja seda mitte lühemal perioodil enne ette teada lahkumist, vaid pikkade aastate või aastakümnete jooksul?
Kui emale on haiglast kaas antud laps, kes ei suuda liigutada, ei neela, keda tuleb sööta sondiga, kellel tekivad hingamisseisakud, on pidevad krambid jne. Või kui saate insuldi järel kätte oma armastatud abikaasa, kes on halvatud, pole võimeline kõnelema ega kõnet mõistma, kes vajab igaks protseduuriks tõstmist jne. Või haigestub Alzheimerisse teie mitte veel liiga vana ema või isa, muutudes agaraks, kuid kriitikameeleta tegutsejaks, keda teil tuleb nüüd pikki aastaid nii ööl kui päeval kantseldada, et ta maja põlema ei paneks, ennast ei vigastaks või hoopistükkis, sussid jalas, õue kaduma ei läheks.

Perekonnaseadus ütleb, et see kõik on kolme põlve alanejate või ülenejate sugulaste kohustus. Sugulased lihtsalt peavad selle töö ära tegema. Kui nad ei soovi teha seda ise, tuleb perekonnal see töö sisse osta ja ise kinni maksta.

Ema, kelle jaks hakkab magamatusest raugema, kes on kaotanud oma töökoha ja ülepingest tervise, saaks niisuguse lapse paigutada hooldusasutusse vaid siis, kui maksab kohatasu ise kinni. Puudega lapse lastekodukoht maksab 1023 eurot kuus. Võib-olla aitab omavalitsus pisut, kuid ta ei pea seda tegema. Ja ega neid kohti ka selle raha eest ootamas pole. Lastekodud on täis hoopis teistsuguse kontingendi poolt ja teistel põhjustel mahajäetud lapsi.

Ka invaliidistunud abikaasa, täiskasvanud lapse või ema-isa hooldekodukoha eest, kui nende vajadustele vastab tavaline vanadekodu (mitte kallim erihoolekandeasutus), tuleb sugulastel maksta 400, võib-olla 600 eurot kuus. Sõltub, kas omavalitsus tuleb appi või tal seda võimalust pole. Kui teil pole aega aastaid järjekorras oodata, siis ilmselt peate maksma ise rohkem.

Kui puudega lapsel või hooldust vajaval täiskasvanul pole seaduslikke sugulasi, maksab muidugi riik. Nii on ka emade-hooldajate jaoks olemas valik: loobuda kohtu korras oma kasvatusõigustest. Siis saab laps hooldusele riigi kulul. Kuid siin on üks aga. Seadused on meil humaansed ja lapse, eriti puudega lapse õigused esikohal. Vanem ei saa loobuda lapsest seetõttu, et ta enam ei jaksa. See lihtsalt ei ole argument. Ta peab tõestama, et on oma lapsele ohtlik, kahjustab tema heaolu, pidurdab arengut. Siis jahvatavad kohtuveskid teemat aastakese ja laps saabki võib-olla peaaegu riigi kulul hooldusele. Kuid emale ei jää tema suhtes enam mingit sõnaõigust. Niisugused alandused pole normaalsetele lapsevanematele jõukohased.

Ka abikaasa saab tegelikult sokutada hooldekodusse riigi kulul. Kirjutasin kord ka ajalehes juhtumist, kus juristi nõu invaliidistunud mehe abikaasale oli anda kohtusse sisse ühepoolne lahutus. Siis lõppevat ülalpidamiskohustus kolme aastaga. Ka see seaduslik variant pole enamikule normaalsetest inimestest võimetekohane.

Mida oleks siis vaja? Tuleks muuta perekonnaseadust nii, et raskematel juhtudel tagaks riik ka kodudes elavale 7/24 hooldusvajadusega pereliikmele võimaluse saada hooldatud hooldusasutuses. Vastavalt pere vajadusele kas alaliselt (kõige raskemad juhused), nädalakaupa või päevahoiu vormis. Ka siin ei saa teha ühtset skeemi kõikidele, kuigi Eesti riigiasutustes jumaldatakse ühemõõtmelisi lahendusi. Viia halvatud 120-kilost meest viienda korruse korterist igal hommikul päevahoidu ja õhtul koju tagasi läheks kallimaks, kui hoida teda hooldusasutuses nädala- või kuukaupa. Aparaatide küljes elava sügavate puuetega lapse emal ei tuleks tööl käimisest ikkagi midagi välja, kui tööpäevale järgneks igaöine lapse hooldamine õhtust hommikuni.

Kui näiteks Skandinaavias on rikkamatel aegadel pakutud sellistele peredele palju koduhooldusabi, st et perel käivad kodus abiks hooldustöötajad, siis näiteks Inglismaal pidi peredel olema lausa kohustus hoida kõige raskemaid puudega sugulasi spetsiaalsetes hooldusasutustes. Riik on välja arvutanud, et professionaalne hooldus hulgale abivajajatele korraga on odavam, kui et teha seda tööd amatööridest sugulaste kaudu kodudes ükshaaval. Omastehooldajad oleksid omal erialal töötades nii oma perele kui kogu ühiskonnale palju kasulikumad. Inimlikus mõttes muidugi jäävad emad oma lastele ikka emadeks, abikaasad abikaasadeks jne. Nad käivad oma sugulast külastamas, viivad teda koju nädalalõppudeks või puhkuse ajaks. Kui hooldatava tervis seda võimaldab.

Vaatame nüüd grammike kergemaid juhte. Kui näiteks on puudega laps, kes ei vaagu hinge, vaid elab oma väga omapärast, kuid tervete tavainimestega võrdselt õnnelikku elu perekonnas. Mis teeb teda tavalistest lastest erinevaks on just see, et kui tavalaps vajab pidevat hoolt vaid paar esimest eluaastat (seda peetakse ju ühiskonnas normaalseks – on emapalk jne, kõik inimesed arvestavad sellise ajutise ülekoormusega), siis puudega laps jääb pidevat hoolt vajama pikkadeks aastateks või isegi kogu eluks.

Kui selle hoole andmine läheb maksma ühe teise inimese (terve, haritud ja erialase väljaõppega inimese, nagu seda on sünnitamisvanuses emad) kogu järgneva elu, on see ühiskonnale väga suur majanduslik ja moraalne kaotus.

Eesti-sarnane läänelik ühiskond põhineb kõikide täisjõus ühiskonnaliikmete töötamisel. Juba ammu ei ela me enam taluperedes, kus toimetab päev läbi koos kolm-neli põlvkonda, kes saaksid hulga peale ka puudega sugulase järele vaadatud.

Et tavaliste laste vanemad saaksid tööl käia, peetakse ju normaalseks, et ühiskond tagab toimivad lasteaiad ja koolid. Väiksemate laste jaoks on koolides pikapäevarühmad. Kui vahemaad pikemad, näiteks maal, garanteerivad vallad koolibussi. See kõik on perede jaoks kas tasuta (solidaarsest maksurahast) või mõistliku hinnaga. Tavaliste laste puhul lõpeb vanemate seaduslik hoolduskohustus lapse 18. sünnipäevaga, või siis kutse- või kõrgkooli lõpetamisega paar aastat hiljem. Puuetega laste vanemate jaoks aga näeb seadus meil ette hooldus- ja ülalpidamiskohustuse, mis kestab surmani. Olgu see surm siis lapse või vanemate oma.

Ja nüüd ühtäkki ongi see perekonna mure, kas lapsele leidub lasteaed, kas ta ikka saab minna kooli, või kas on kusagil olemas päevahoid. Kui elukohajärgne omavalitsus ei näe võimalust rajada selle lapse jaoks tingimusi ega ka pakkuda transporti sõitmaks kuhugi, kus tingimused olemas, saabki ta vastata sotsiaalhoolekande seaduse sõnadega: osutame abi ja teenuseid vastavalt oma võimalustele, teie jaoks meil hetkel võimalusi ei ole.

Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kull räägib toredast koostööst, kus riik parandab kättesaadavust ja omavalitsused osutavad teenuseid. Peenelt manipuleerides kasutab sõnu nagu „peamiselt“, „võib seisneda“, „on toetatud“, „enamik omavalitsusi“ jne ning jätab täpsustamata, kui vähe(stele) neid ülesloetud teenuseid tegelikkuses saada on.

Minu ja paljude teiste arvates peaks riik otsustavalt ja Godot’ks kujunenud haldusreformi ootamata lõpetama selle pimesikumängu, mis toimub meie hariduses ja sotsiaalelu korralduses, kus loobitakse palle ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste vahel, et hägustada vastutust ja tegelik töö ning ka olemasolevad rahad kahe silma vahele jätta. Haridus- ja sotsiaalelu on kaks strateegilise tähtsusega riigielu valdkonda, millest sõltub meie olevik, aga veel enam tulevik. Ja nende eest peab riik lihtsalt võtma ühese vastutuse.

Riik peab kõikidele puuetega lastele, nagu tervetelegi, garanteerima võimaluse veeta oma päevad arendavas keskkonnas väljapool kodu. Ja tagama sellega pereliikmetele võimaluse töötada, teenida elatist, maksta makse ja elada mõtestatud elu riigikodanikega. Kui puudega laps 18-aastaseks saades ei iseseisvu, peab tema perekond saama jätkuvalt abi päevahoiu, toetatud või kaitstud töö keskuse jms näol. Ma ei räägi luksusest ega poputamisest, jutt käib tavalistest Eesti tasemel tugiteenustest. Kõigil selle riigi kodanikel peab olema tagataskus teadmine, et kui ka nendega midagi juhtub, siis ühiskond tuleb neile just sel viisil appi.

Praegu on läinud meil valesti ja käes on viimane hetk astuda otsustavalt vahele ning peatada see juba mitukümmend aastat huugav häda ja viletsuse tootmise riiklik kombinaat, millest väljub iga meie riigi invaliidi kõrvale veel teinegi – tema pereliikmest hooldaja.

Meie riigi põhiprobleem ei ole mitte see, et pole raha (nagu enamasti püütakse endale sisendada), vaid see, et me ei oska raha kasutada. Teenusteks taotud raha külvatakse väga erinevates pakendites ja lennukilt. Mõni hädaline võib mõne abipaki ka tõesti kätte saada, kuid see abi ei ole jätkusuutlik, ei taga, et abistamise efekt kumuleeruks.

Näiteks investeeritakse puudega noore kutseõppesse, kuid 26-aastaseks saanuna vanuse tõttu noorte päevakeskusest välja kukkudes satub ta ikkagi koju jalgu kõlgutama. Samas hetkest jääb taas töölt eemale ka noore ema ja kahekesi asutakse hooldekodukoha järjekorda ootama. Kodune vanem, kes mõne europrojekti toel sai ajutiselt lapse hoiule anda ja ise mõne tööturukoolituse läbida, võib-olla korraks töölegi, kukub projekti lõppedes taas koju tagasi.

Riiklik lapsehoiuteenus puuetega laste vanematele võimaldab kuni lapse 18-aastaseks saamiseni osta lapsehoidjat 3-4 päevaks aastas. Maal ei saa sedagi, sest kust sa seal selle litsentseeritud lapsehoidja võtad ja mille eest kohale sõidutad. Ja kui laps juba 18, polekski teda enam justkui hoida vaja, sest seadusandjal läksid nüüd jälle tavalised ja puudega inimesed sassi.

Ka riiklik rehabilitatsioon on nähtus, millele meil paberil kulutatakse sadu miljoneid eurosid aastas, kuid mis on kokkuvõttes vähetulemuslik. Juba ligi kümme aastat on sellele juhtinud tähelepanu ka riigikontroll. Suuremat osa riiklikest reharahadest keerutatakse lihtsalt niisama ringi asjaga kokkupuutuva asutuskonna sees ja ei saagi täpselt aru, kas see on sihilikult nii või siiski sellepärast, et pole kedagi, kes näeks tervikut.

Me raiskame ära suure osa sellest rahast, millega inimesi aidata.

Rapsime nagu murtud tiivaga lind. Meie ees on valla näited tervest Euroopast, kuid me ei vaata neid ja pigistame silmad kinni. Hoiame oma riigiasutustes ja omavalitsustes ametis inimesi, kelle põhitööks on rääkida raha vähesusest ja inimestele „ei“ öelda. Riigikogus toimunud mitmel arutelul on minu ettepanekute peale muuta seaduslikult asjade põhialuseid vastatud mitmel korral, et seaduste muutmine suuremates küsimustes on kinni põhiseaduse taga. Tõepoolest, Eesti põhiseaduse tänane versioon põhineb 19. sajandil sündinud meeste poolt esimese Eesti vabariigi sünni järgselt kirjapandud maailmapildil. Ka seda on aeg muuta. Aga kõigepealt tuleks võtta aeg maha ja hakata hoolima inimestest.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/780540/tiina-kangro-mida-siis-omastehooldajad-vajavad

Sotsiaalministeerium: me ei eelda, et puudega lapse vanem peab üksi hakkama saama

16.03.2012

Ajakirjanik Tiina Kangro kirjutas eile Postimehes ilmunud artiklis, et paljud omastehooldajad on Eestis läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd. Postimees küsis artiklis tõstatatud probleemide kohta sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kulli käest, kes vastas küsimustele kirjalikult.

Miks ei tegele riik omastehooldajate toetamise arendamisega? Miks ei töötata välja tugisüsteeme, mis lubaksid omastehooldajatel käia ka tööl ning seeläbi ennast teostada ja olla riigile majanduslikult kasulikumad (näiteks riigi poolt tagatud hooldajad vms)?

Hooldamise korraldamisega tegelevad peamiselt kohalikud omavalitsused. Erandiks on psüühikahäiretega inimesed, kelle hooldamist aitab korraldada riik.

Omavalitsused hindavad nii hooldatava kui hooldaja vajadusi ning pere toimetulekut tervikuna. Omavalitsuse poolt pakutav abi võib seisneda nii sotsiaalteenuste osutamises või rahastamises kui ka rahalise toetuse maksmises nii hooldajale kui hooldatavale.

Enamik omavalitsusi maksavad hooldajatele hooldajatoetust vastavalt omavalitsuse poolt kehtestatud korrale, hooldajatoetuse suuruse määrab iga kohalik omavalitsus ise. Kui varasemalt maksti hooldajatoetust riigi poolt ainult mittetöötavatele hooldajatele, siis enam seda piirangut seadusandluses ei ole ning omavalitsustel on võimalus iga pere vajadusi eraldi hinnata ja maksta hooldajatoetust vastavalt vajadusele.

Hooldajatoetuse maksmisega kaasneb sotsiaalkindlustusega hõlmamata hooldaja eest sotsiaalmaksu tasumine omavalitsuse poolt.

Sotsiaalministeerium ja hasartmängumaksu nõukogu on toetanud mitmeid hooldusega seonduvaid projekte. Samuti rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi rahadest projekte, mille eesmärk on hooldusteenuste, lapsehoiuteenuse või tugiisikuteenuse pakkumine inimestele, kes ei ole saanud varem hooldamise tõttu tööl käia.

Selle aasta suvel avatakse neljas taotlusvoor teenuse osutamise toetamiseks hooldusvajadusega inimestele, et vähendada nende hooldajate koormust ja võimalusel ka parandada võimalusi tööl käimiseks.

Eesmärgiks on toetada tugiisiku ja isikliku abistaja kaudu teenuste osutamise puudega inimeste iseseisvat toimetulekut, tööhõivet ja ühiskonnas osalemist ning vähendada hoolduskoormust läbi lapsehoiuteenuse ning hooldusteenuste osutamise. Samuti on oluline kohalike omavalitsuste haldussuutlikkuse tugevdamine läbi avatud taotlusvoorude, osutatavate hoolekandeteenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi ühtlustamine.

Välja on antud mitu omahooldajatele suunatud käsiraamatut, korraldatud on koolitusi omastehooldajatele jm.

Valitsuse määrusega «Tööhõiveprogramm 2012-2013» on laiendatud tööturuteenuste liike, saamise tingimusi jms. Määrusega on ette nähtud abi andmine tööle asumisel ka neile inimestele, kes hooldavad eakat või puudega isikut.

Määruse § 12 sätestatud individuaalne töölerakendamine on isiku töölesaamise toetamine juhendamise ja muude tugitegevuste vormis eesmärgiga aidata tööle isik, kelle töölesaamine on raskendatud muu hulgas hoolduskohustuse tõttu.

Tugitegevusteks on tööotsingute motiveerimine ja toetamine, sobiva töö otsimine, abistamine tööandjaga suhtlemisel, juhendamine töökohal. Individuaalseid vajadusi hindab töötukassa juhtumikorraldaja, kaasates vajadusel ka teisi spetsialiste.

Töö otsimiseks ja töölesaamiseks vajalikke tugitegevusi kavandab ja osutab tugiisik, kaasates vajaduse korral kohalikku omavalitsust või teisi teenusepakkujaid ning võimalusel ka kliendi lähedasi.

Töötule võib hüvitada tööturuteenusel osalemise ja tööleasumisega seotud lisakulud, eelkõige hooldusteenuse kulu. Kui töötu leiab hooldusteenuse osutaja, hüvitab töötukassa talle hooldusteenuse kulu tööturuteenusel osalemise ajal ja/või esimesel kolmel töökuul kuni 16 eurot päevas ühe hooldatava kohta.

Kui hooldusteenuse kulu sisaldab kohatasu, hüvitatakse hooldusteenuse kulu kuni 352 eurot kuus ühe hooldatava kohta sõltumata tööturuteenusel osaletud või töötatud päevade arvust. Hooldatava erivajaduste korral võib hooldusteenuse kulu hüvitada suuremas ulatuses (kui tegemist on raske vaimse puude või psüühikahäiretega või komplekspuuetega inimeste hooldusega).

Kulu hüvitatakse kuludokumentide alusel. Eesti Töötukassa ei hüvita hooldusteenuse kulu, kui selle hüvitab isikule kohaliku omavalitsuse üksus. Hooldusteenuse kulu hüvitatakse reeglina juhtumikorralduslikul põhimõttel, mis tähendab, et Eesti Töötukassa arutab esmalt kohaliku omavalitsusega läbi, millised on kohaliku omavalitsuse võimalused konkreetset töötut hoolduskohustuse täitmisel aidata. Praktikas on hooldusteenuse ajutise hüvitamise järel inimene olnud hiljem ise võimeline oma palgast hooldusteenuse eest tasuma või on selle aja jooksul omavalitsus leidnud võimaluse lapsehoiu või hoolduse tagamiseks.

Olgugi, et seaduses on nii kirjas, siis kas on Teie hinnangul mõistlik, et lapsevanem peab üksi hakkama saama puudega lapse hooldamise ja elatamisega?

Sotsiaalhoolekandeseadus ja muud seadused näevad ette terve rida teenuseid nii kohaliku omavalitsuse kui riigi poolt osutatavaid, samuti sotsiaalkindlustushüvitisi. Seega pole eeldatud, et puudega lapse lapsevanem peab üksi hakkama saama.

Millest koosneb praegu omastehooldajate riigipoolne toetus?

Hooldusega seotud inimeste hoolduskoormuse leevendamiseks pakutakse erinevaid sotsiaalteenuseid ja hooldajatoetust. Kohaliku omavalitsuse pakutavad hoolekandeteenused on näiteks isikliku abistaja, tugiisiku-, invatranspordi-, elukoha kohandamise, turvakodu-, varjupaiga-, sotsiaaleluaseme-, perekonnas hooldamise, sotsiaalnõustamis-, hooldusabi- ja koduteenus.

Raske või sügava puudega laste vanematel on võimalik kasutada riigi rahastatavat lapsehoiuteenust kuni 371 eurot aastas.

Enamus puudega lastest käib (eri)lasteaias või (eri)koolis. Nii puudega lastel kui täiskasvanud hooldust vajavatel inimestel on võimalik saada hooldusravi, mida pakutakse tervishoiuasutustes või vajadusel koduõendusteenusena.

Täpsema info saamiseks tuleb pöörduda lapse perearsti või raviarsti poole, kes annab vastava saatekirja. Kuni 60 päeva tasub hooldusravi eest Eesti Haigekassa. Seda aega saab vajadusel pikendada vastavalt Haigekassa ja teenuseosutaja vahelisele kokkuleppele.

Hooldusravi omaosalus on 15 protsenti voodipäeva maksumusest (ühe voodipäeva hind 43,01 eurot, 15 protsenti sellest on 6,45 eurot). Kohalikud omavalitsused on hakanud puudega inimestele sh lastele pakkuma ka tugiisikuteenust, mis samuti parandab perede toimetulekut. Tugiisiku tööülesanded sõltuvad teenuse saaja vajadustest.

Psüühilise erivajadusega inimestele pakub riik erinevaid hoolekandeteenuseid, mis toetavad nii inimese elamist tavapärases elukeskkonnas kui suurema hooldusvajaduse puhul ööpäevaringset hooldust.

Tavapärases elukeskkonnas elamise toetamiseks pakutakse igapäevaelu toetamise, toetatud elamise, kogukonnas elamise ja töötamise toetamise teenust. Ööpäevaringseks hoolduseks on nelja erineva raskusastmega teenust vastavalt inimese vajadustele.

Riik on ette võtnud samme viia ööpäevaringset hooldust vajavate inimeste elutingimused ka kodu sarnaseks. Teenustel võivad küll olla järjekorrad, kuid see ei takista teenuste taotlemist ja teatava ja pärast ka teenuste saamist. Mõnikord on probleemiks, et vanemad ei taha oma raske või sügava psüühikahäirega last kodust väljapoole elama lubada.

Puudega lastel on õigus rehabilitatsiooniteenusele, mille raames osutatakse vajadusel psühholoogi, logopeedi, füsioterapeudi, sotsiaaltöötaja, eripedagoogi, loovterapeudi ja tegevusterapeudi teenust ning teenust osutatakse kas individuaalset, grupile või perele. Puudega lapsel ja tema perel on võimalik vajadusel saada ühes aastas rehabilitatsiooniteenust kuni 1295 euro mahus aastas.

Töölepingu seadus näeb ette täiendavad puhkusepäevad puudega laste vanemale. Puudega lapse emal või isal on õigus saada lapsepuhkust 1 tööpäev kuus kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, mille eest tasutakse keskmise töötasu alusel. Nimetatud puhkusetasu hüvitatakse riigieelarvest.

Igal aastal on sotsiaalministeerium toetanud puudega laste vabaaja ja koolivaheaegade sisustamise projekte, mis on esitatud Hasartmängumaksu Nõukogule ning mille eesmärk on olnud lapsevanemate töötamise toetamine.

Puhkuse võimaldamiseks või hooldaja haigestumise ajaks on hooldajal võimalik hooldatav ajutiselt hoolekandeasutusse paigutada. Sotsiaalhoolekandeseadus sätestab teenuse eest tasu võtmise tingimused.

Kui hooldatav on psüühikahäirega ning tal on õigus saada erihoolekandeteenuseid, siis pereliikmetel teenuse eest tasumise kohustust ei ole, kuid kogukonnas elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse korral peab isik tasuma toitlustamise ja majutusega seotud kulude eest.

Kui hooldatava tervislik seisund perearsti või eriarsti hinnangul vajab õendushooldusteenust, on võimalik hooldatav paigutada hooldusravihaiglasse arsti saatekirja alusel. Haigekassa võtab üle tasu maksmise kohustuse kuni 60 päeva eest.

Kangro kirjutab, et need omastehooldajad, kes on oma puudega lapsi juba aastakümneid hooldanud, jäävad järjest vanemaks ja võimetumaks seda teha, kuid arengukavades ei käsitleta seda teemat, kuidas mahutada lähiaastatel hooldekodudesse hüppeliselt suurenev abivajajate hulk. Miks pole selle probleemiga tegeletud? Mida kavatsetakse ette võtta nende abivajavate puudega lastega, kelle vanemad pole enam võimelised nende eest hoolitsema?

Lapsevanemad saavad oma täiskasvanud psüühikahäirega lapsele erihoolekande teenuseid taotleda ka enne vanaks jäämist ning paljud teevad seda. Seepärast ei näe me ette hüppelist hooldekodukohtade vajaduse tõusu.

Erihoolekande kohtadele võib olla järjekord, kuid teenused on siiski olemas ja riigi poolt rahastatud. Üldhooldekodu kohti on Eestis piisavalt ja olukorras, kus pere ei ole võimeline oma hooldust vajava pereliikme eest hoolitsema, on omavalitsuse kohustus hooldamine korraldada.

Pensioniikka jõudnud omastehooldajad saavad väga väikest pensionit, kuna nad pole maksustatavat tööd teinud. Miks ei tehta pensioniikka jõudnud omastehooldajatele erisusi, et nende sissetulekud oleksid pensionieas suuremad ja tagaksid võimaluse hoolitseda nii enda kui oma puudega lapse eest?

Hooldajate pensioni osas kehtivad järgmised soodustused:

  • Puudega lapse kasvatamist loetakse tööga võrdsustatud tegevuseks ja pensioni arvutamisel loetakse see aeg staazi sisse.
  • Vanaduspensioni määramiseks nõutava pensionistaazi (15 aastat Eestis omandatud pensionistaazi) olemasolul tekib õigus soodustingimustel vanaduspensionile. Emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast keskmise, raske või sügava puudega last, on õigus soodustingimustel vanaduspensionile 5 aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Soodustust saab kasutada ainult üks last kasvatanud isik.

ETV saates Puutepunkt rääkis üks omastehooldaja, et kui ta ei suuda enam oma puudega lapse eest hoolitseda, siis teeb ta enesetapu ja võtab lapse kaasa. Väidetavalt on selline mõttekäik tuttav kümnetele omastehooldajatele. Kui omastehooldajad räägivad sellist juttu, siis on kahtlemata olukord väga tõsine. Mida kavatseb riik omalt poolt teha, et omastehooldajate olukorda leevendada?

Sotsiaalministeeriumi prioriteet on eelkõige teenuste kättesaadavuse parandamine, sh kohalike omavalitsuste toetamine teenuste väljaarendamisel ning riiklike teenuste kättesaadavuse ja tulemuslikkuse parandamine.

Sotsiaalministeerium on toetanud ja toetab edasi kohalikke omavalitsusi teenuste pakkumisel ja arendamisel (nt Euroopa Sotsiaalfondi rahadest projektid, mille eesmärk on hooldusteenuste, lapsehoiuteenuse või tugiisikuteenuse pakkumine inimestele, kes ei ole saanud varem hooldamise tõttu tööl käia. Euroopa Sotsiaalfondi kaudu on näiteks MTÜ Eesti Omastehooldus alustanud projektiga, mille käigus luuakse asendushooldajate süsteem).

Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuse projekti PEHIT (psüühilise erivajadusega ning hoolduskoormusega isikute kompleksne aktiveerimine) meeskond on välja töötanud hoolduskoormusega isikute teenuste osutamise kontseptsiooni, mille eesmärk on eakate ja puudega isikute hooldajate tööturule toomisele ning seal püsimisele suunatud kompleksne motiveerimine ja informeerimine riigi ja kohalike omavalitsuste pakutavatest võimalustest kombineerituna psühholoogilise ja sotsiaalse nõustamise ning transporditeenusega.

Hasartmängumaksu Nõukogu on toetanud Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi uuringut, mille raames täpsustatakse omastehooldajate vajaduse ning toetamise võimalusi, samuti kirjeldatakse omastehoolduse häid praktikaid Eestis.

Lisaks töötatakse omastehooldajatele välja koolitusmoodulid, kuna uuringud on näidanud, et äsja omastehooldusega alustanud inimesed vajavad teadmisi ja oskusi, et koduses olukorras toime tulla. Samuti pakutakse omastehooldajatele koolitusi. Uuringu tulemused on avaldamiseks valmis 2013. aasta 1. poolaastal.

Lisaks jätkatakse hooldusravi ja hooldekodu kohtade juurdeloomist või olemasolevate elutingimuste parandamist ning erihoolekandes suurte institutsioonide asemel väikeste kodusarnaste tingimuste loomist.

Allikas: 
http://www.postimees.ee/776660/sotsiaalministeerium-me-ei-eelda-et-puudega-lapse-vanem-peab-uksi-hakkama-saama

Tiina Kangro: lahkudes võtan su kaasa

15.03.2012

Paljud omastehooldajad Eestis on läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd. Nende oma erialane ja majanduslik võimekus jääb rakendamata, elu elamata ja ka maksud maksmata. Abi puudumine on inimlikult talumatu, aga lisaks ka majanduslikult ebamõistlik ja Eestile kahjulik, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.

Paar nädalat tagasi ajalehtede liidu pressipeol, kus mulle anti üle aasta parima arvamusloo auhind siinsamas Postimehes ilmunud artikli eest «Juhtmega seina küljes», ütles üks staažikas ajakirjandusjuht: «Sa kirjutad küll võib-olla hästi, aga tegelikult mulle see puuetega inimeste poputamine üldse ei meeldi. Justkui tavalistel inimestel polekski enam mingit ­õigust siin maailmas elada.»

Ma avasin suu, et hakata midagi ütlema, aga panin selle siis uuesti kinni.

Minu lugude sõnum ei ole järelikult kohale jõudnud. Nad arvavad, et räägin puuetega inimeste poputamisest. Kuid ma räägin ju Eesti riigi majandusest. Räägin tööjõu raiskamisest, inimeste potentsiaali hävitamisest – inimvaraga hooletult ümberkäimisest.

Sain aru, et ka (žürii poolt) minu töö juurde lisatud fraas – «artikkel, mis rääkis erivajadustega laste probleemidest» – oli ekslik seetõttu, et riikliku orjapidamise loo majanduslik mõte oli jäänud hoomamata.

Peaksin nüüd tõsiselt peeglisse vaatama ja auhinna tagasi viima. Ent olgu, ma proovin korra veel. Austatud lugejad, teie ees on «Vabariigi orjad», volume 3.

See oli täpselt kolm nädalat pärast artikli «Juhtmega seina küljes» ilmumist, kui toimetusse saabus kolm naisterahvast. Nad olid kohtumise aega telefonis 5–6 korda kokku leppinud, kuid jälle edasi lükanud, sest kellegi laps oli haigestunud või meeleseisundis, mis ei võimaldanud kodust lahkuda. «Meie olemegi need vabariigi orjad, kellest te kirjutasite. Me tulime ütlema, et järgmiseks tuleb topeltenesetappude laine. Meil lihtsalt pole kuhugi edasi minna,» formuleeris üks neist tuleku põhjuse.

Tundsin ta edasise vestluse käigus ära. See oli Reet, kellega olin kohtunud noore ajakirjanikuna pea kolmkümmend aastat tagasi, kui ma puuetega inimeste teemaga alustasin. Ta oli pikk, väga kaunis ja sale. Tal oli kaasas umbes 10-aastane vaimupuudega tütar Monica.

Intervjueerisin teda tollase ajakirjandusmaja fuajees, kus ta avas Eesti-Soome puudega laste kunstinäituse. See oli mitu aastat enne uue Eesti sündi.

1980ndate kandis hakkasid esimesed Eesti pered oma sünnitraumade või muude raskete puuetega sündinud lapsi koju võtma. Varem saadeti praakbeebid otse institutsioonidesse, metsade rüppe peidetud hooldeasutustesse.

Tegelikult oli see meeleheitlik sööst tundmatusse. Need vanemad isegi ei aimanud, millised katsumused nende ees seisid. Kuid nagu ajaloos ikka asusid nad noorte ja hakkajatena võitlusse õigluse eest. Koos poliitiliste apsude eest «Prillitoosi» saatejuhiks taandatud Hagi Šeini ja Eesti puuetega inimeste grand old man’i Mihkel Aitsamiga muutusid nad peatselt löögijõuks, mis hakkas voolima kogu Eesti ühiskonda, eelkõige suhtumist inimesse.

Reet oli üks agaramaid. Tema veetud kodanikualgatusest, puudega laste päevahoiuprojektist on sündinud Käo päevakeskus, mis nüüd kuulub Tallinna linnale ja kust sai hiljuti alguse eestkostjate tšekimajanduse-vastane ülestõus, mis ilmselt jõuabki välja perekonnaseaduse muutmiseni.

Nüüd oli ta siin. Ma vaatasin teda – kunagisest kaunist daamist on järel inimvare. Ta käed värisevad. Kui Monica ilmale tuli, õppis ta Leningradi Kunstide Akadeemias maalikunsti. Haige lapse kõrvalt polnud see enam mõeldav ja Reet lõpetas akadeemia kaugõppe teel kunstiajaloolasena. Erialal pole ta töötanud päevagi. Kogu järgnev elu, pea 37 aastat, on olnud üksainus päästeoperatsioon pealkirjaga «Monica».

Kuna tollases Eestis polnud keegi nii raskeid lapsi näinud – hooldeasutustes nad ju enamasti hääbusid kiirelt –, tuli kõige eest võidelda või siis teha ise. Kõigepealt tuli Monicat ravida, et ta elus püsiks, siis treenida, et ta liiguks – seitsmeselt tõusiski tüdruk jalgele. Järgnes õpetamine, sest kõnetut ja vaevu liikuvat inimesehakatist kooli ei võetud.

Edasi tuli sotsialiseerimisprogramm. Kirjandusest oli Reet lugenud, et autistlikud lapsed tuleb lihtsalt õpetada maailmaga suhtlema, see võib võtta aastakümneid. Kahekümnese Monica üle imestasid tohtrid: huvitav – autist, aga ebatüüpiline, vaata kui hästi suhtleb! Loomulikult ta ei loe ega kirjuta, tal on vaimupuue, puudub kriitikameel, teda ei saa minutikski järelevalveta jätta. Isegi kodus. Sotsiaalhoolekande seaduse mõistes on ta sügava puudega isik, kes vajab kõrvalabi ja hooldust ööpäev ringi.

Kuni viimase ajani pidas Reet vastu. Möödunud aastast on ta pensionil. Pension on väike, ta on võrdsustatud nendega, kes pole elus iial tööd teinud ega riigile makse maksnud. Nüüd kulub enamik sellestki rohtudele. «Peaaegu üleöö tuli diabeet, haavandtõbi, liigesepõletik.

Unehäired ja depressioon niikuinii. Pidevalt talumatud valud. Liigesed on nii läbi, et suvel Monicaga linnas jalutades kukkusin tänavale maha. Monica ei saanud aru, mis toimub, ei osanud mind püsti aidata. Lõpuks istus samasse maha. Roomasime seal kahekesi, inimmass kooldus kahte lehte, kõik vaatasid, keegi ei aidanud,» kirjeldab Reet.

Perekonnaseaduse kohaselt lasub vanematel kohustus oma puudega last hooldada ja elatada kuni surmani. Riik ja omavalitsus võivad aidata, kuid lõppvastutaja on pere. Abi jagub meie ühiskonnas näpuotsaga. «Kes siis veel kui mitte teie? See ongi teie kohustus,» kuulevad omastehooldajad sotsiaaltöötajailt iga päev üle kogu Eesti.

Kunagi varem pole seda probleemi olnud. Eesti esimene põlvkond oma raskete puuetega lapsed kodus üles kasvatanud vanemaid on aga nüüd saanud vanaks. Tänu nende omaaegsetele ennastsalgavatele võitlustele on praegustel puudega lastel juba olemas lasteaiad-koolid, päevakeskused ja suvelaagrid, kuid ise on nad maksnud selle eest oma tervisega. On läbi kulunud, lahkumas varem, kui oleks nende aeg. Neid hoiab püsti vaid hirm. Hirm oma laste tuleviku ees.

Absurdne on see, et Eesti riik ei ole nende inimeste olemasolust teadlik, nende tapvat muret pole märgatudki. Sadade koostatud arengukavade seas ei räägi ükski sellest, kuidas mahutada lähiaastail hooldekodudesse see hüppeliselt suurenev, kodudest tulev abivajajate hulk.

Pole tehtud plaane, kuidas muuta seadust või luua mingi erisäte neile peredele, kus vanem veel elus, kuid pole enam võimeline hooldama puudega järeltulijat. Ega ka maksma, et laps mõne vähegi kodu tasemel asutuse järjekorras ette osta, sest kodust tulijate jaoks on sabad teinekord kümnete aastate pikkused.

Uurisin sotsiaalministeeriumist järgmise 10–20 aasta erihoolekande teenuste perspektiivplaane, kuid mingit rahastamishüpet sealt ei leidnud. Kui kompasin eriolukorraks valmisolekut hooldekodudest, jäid sealsed juhid mind nõnda pika pilguga vaatama, et see vaatamine kestab ilmselt veel tänaseni.

Reedal on veel kaks nooremat last. Kui ta kokku kukub, on neil seaduslik kohustus teda hooldada. «Aga minul on Monica. Monica eest nad hoolitsema ei peaks, aga kuni mina pole surnud, jääb ta ikkagi koos minuga nende õlule. Siin on minu jaoks eetiline piir. Mu lapsed on pidanud niigi liiga paljust loobuma. Sest mina ei andnud Monicat ära.

Ma ei tohi teda nüüd neile koormaks jätta. Isegi mõte sellest, et nad kannatavad süümepiinu, kui ta kunagi pärast mind riiklikule hooldusele kukub, on mulle vastuvõetamatu,» jätkab ta. «Sel hetkel, mil ma enam tõesti ei suuda oma lapse eest hoolitseda... siis ma lihtsalt teen enesetapu. Ja võtan Monica kaasa.»

Seda kõike rääkis Reet möödunud pühapäeval «Puutepunkti» saates. Me kaalusime toimetusega üsna kaua ja põhjalikult, kas laseme selle intervjuu eetrisse. Rääkisime kümnete puudega laste vanematega ja paljud neist, ka nooremate väga raskete puuetega laste emad tunnistasid, et need mõtted on neile tuttavad. Rääkisime psühhiaatritega, kes eriti ei haakunud, sest tunnistasid, et nende võimuses pole muuta riiklikku hoolekannet – nad tegelevad loomulikult üksikjuhtumitega.

Rääkisime selle mitme kuu jooksul kümneid kordi Reedaga ja leppisime kokku, et kui ta selle mõtte lindile räägib, siis samast hetkest laseb ta sellest lahti. Vähemalt praeguseks.
Me pidasime hinge kinni, et kuidas võtavad vaatajad saate vastu. Kas nad mõistavad, miks me seda tegime. Nad mõistsid.

Me ei ole iialgi saanud nii palju ja nii sügavalt hingest tulevaid tänukirju. «Nüüd on see välja öeldud. Sügav kummardus Reedale, et ta julges seda teha. Siit alates saab minna vaid kergemaks. Nüüd peavad tulema lahendused,» kirjutas kahe väga raske päriliku puudega lapse ema.

Riigiesindajad ilmselt saadet ei näinud. Ilmselt polnud aega, tuli muretseda streigi pärast. Puudega inimesed ega omastehooldajad streigis ei osalenud. Nad pole töötajad. Osa neist pole isegi valijad. Nad on eikeegi. Kui üldse, siis vaid tüütu kulu riigile. Kuna arenenud ilmas on kombeks neid poputada, siis nüüd, näe, peame ka meie seda teatud piirini järele ahvima.

Oleks Reet elanud mõnes arenenud riigis, oleks ta saanud kõik need aastad tööl käia, peale Monica hooldamise oma oskusi ühiskonnaga jagada. Vaid keskmistki Eesti palka teenides oleks tema panus riigi maksukukrusse olnud praeguses vääringus kakssada tuhat eurot. Kümme tuhat Reeta oleksid kokku teeninud riigile kaks miljardit eurot.

Selle rahaga saaks ehitada viiskümmend uut EKA maja. Või üle saja tippklassi hooldekodu. Lisaks oleksid nende inimeste poolt jäänud riigilt küsimata almused hooldajatoetuste või toimetulekuabi näol.

Nüüd on enamik neist läbi elu vaevelnud vaesuses, tehes orjatööd, mille eest pole antud ei tasu ega tunnustust. Nad on tõmmanud sellesse halba unenäkku kaasa oma peresid ja teisi lapsi. Kui neid teisi on olnudki, sest enamik neist on jäänud iibemuredes vaevlevas Eestis lihtsalt sündimata.

Orjanduslikes ühiskondades oli kombeks lasta vanad ja töövõime kaotanud orjad vabaks. Ehk peaks seda nüüd tegema ka Eesti riik. Võtma vastutuse nende laste eest enda peale ja laskma vanemail oma elu lõpuni elada.

Autor on Linnalehtede grupi peatoimetaja ja «Puutepunkti» produtsent.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/774996/tiina-kangro-lahkudes-votan-su-kaasa

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • …
  • 35
  • 36
  • 37
  • 38
  • 39
  • 40
  • 41
  • 42
  • 43
  • …
  • järgmine ›
  • viimane »
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Koduabi Selts
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu