Jump to navigation

Avaleht

Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Sa oled siin

  1. Avaleht ›
  2. Uudised ›
  3. Uudised ›

Omastehooldus meedias

Tiina Kangro: kõlav uudis lööb allapoole vööd

03.05.2012

Ajakirjanik Tiina Kangro selgitab, et täna ilmunud uudis sellest, et sotsiaalministeerium eraldab 1,1 miljonit eurot sügava ja raske puudega lastele lapsehoiuteenuse osutamiseks, ei tähenda, et puudega lapsi kasvatavate perede olukord senisest kergemaks muutuks.

Juhin tähelepanu, et on väga küüniline, seda nii sotsiaalministeeriumi kui meediaväljaande poolt, esitada kõlavat uudist riikliku lapsehoiuteenuse rahalaeva saabumise kohta, kuivõrd tegemist on ju rahaga, mis on juba pool tosinat aastat sotsiaalhoolekande seadusega (§ 121- 128) ette nähtud kõikidele raske ja sügava puudega laste vanematele või seaduslikele esindajatele kuni puudega lapse 18-aastaseks saamiseni.

Tegemist ei ole mingi erakorralise rahaeraldisega, millega saaks mõõta riigi vastutulelikkust, vaid rahaga, mis peab seaduse järgi olema kõigile õigustatud peredele jooksvalt saadaval.

Kuid valgel taustal esitatuna on see number muidugi suur ja ilus, mõnedele võhikutele võib miljonisumma tunduda isegi muljetavaldav. Üks kommentaatorgi on uudist lugedes kiitnud, et hakkavad asjad ka meil lõpuks liikuma.

Kuid arvutagem pisut – kohe selgub, et summas sisaldub üks suur probleem. Nimelt on riiklikku lapsehoiuteenuse raha iga puudega lapse vanemale või esindajale aastas ette nähtud 371 eurot. Puudega kuni 18-aastasi lapsi on Eestis ligi 9000, neist sügava või raske puudega on pisut alla kahe kolmandiku, st üle 5000 lapse.

Kui jagame täna pasunate saatel välja hõigatud 1 116 303 eurot viie tuhandega, saame aga vaid napilt üle 200 euro ühe lapse kohta. Mida siis nüüd sellest arvata?!

Eelkõige näilisus

Täpselt sama on meil ka muude teenustega. Summad, mida eelarveridadele eraldatakse, on nn arvestuslikud. Riikliku lapsehoiuteenusega on sotsiaalministeeriumil seda lihtne teha, sest juba ette on teada, et sedagi summat ei kasutata tegelikult ära.

Puudega laste perede elu kergendamiseks ette nähtud riiklik lapsehoiuteenus on korraldatud nii, et enamik inimesi, kel sellele õigus, ei saagi seda kasutada. Näiteks pole elukoha lähedal ühtki vastavalt litsentseeritud teenusepakkujat. Või pole transporti, millega näiteks maakohas laps nendeks vähesteks ja erakorralisteks hetkedeks hoidja juurde (või siis hoidja lapse juurde) sõidutada. Või siis pole lapsel parasjagu rehabilitatsiooniplaani või on unustatud sellesse plaani teenuse vajadus eraldi sisse kirjutada.

Sageli on sügava puudega laps ka nii raske, et tema harjutamine hoidjaga ja hoidja väljaõpetamine võtaks aega kordades rohkem, kui võimaldavad need mõned (öö)päevad, mis 371 euroga lapsehoidjale tasustada saab. Lapsehoiuteenuse turuhind (kui see ei ole mõnes suuremas linnas pakutav grupihoid) jääb enamasti 8-12 euro vahele. See teeb teenuse mahuks 30-40 tundi aastas. NB! Ja seaduse sõnastuses on puudega laste riiklik lapsehoiuteenus lapse hooldaja toimetulekut ja töötamist toetav teenus. Saab aastas tervelt paariks päevaks tööle minna!

Sisu hoopis muu

Eesti Patsientide Esindusühing küsitles poolteist aastat tagasi selle teenuse osas kümmet Pärnumaa omavalitsust. 2010. aasta seisuga oli neis hingekirjas kokku 99 raske või sügava puudega lapse peret, kuid riiklikku lapsehoiuteenust oli suudetud pakkuda vaid ühele perele.

Arusaadavalt on ka ministeerium mõistnud, et selle teenusega on läinud asjad kuidagi sassi ja püüdnud olla paindlik. Muidugi on iga raha suure abi- ja tugiteenuste vajadusega sihtgrupi jaoks ikkagi abiks. Nii ongi lapsehoiuteenuse rahast saanud tänaseks põhiliselt väike lisarahade süst omavalitsustele, mille arvelt lubatakse linnadel-valdadel osutada puuetega laste peredele ka muid vajalikke teenuseid, nagu märgib ka Sirlis Sõmer-Kull oma täpsustuses sotsiaalministeeriumi uudise juurde.

Raha jagatakse omavalitsustele laiali mingi keskmise proportsiooni põhjal ja tõenäosuse järgi on välistatud olukord, et mõnes vallas sooviksid just seda isiklikku 371-eurost aastateenust (mitte mõnd asendusteenust, mille puhul enam ei kehti 371-eurone piirsumma) kasutada kõik seal elavad puuetega laste vanemad ning et süsteem seepeale «lõhki» läheks.

Ometi jääb üles küsimus, et milleks just säärased rahatõstemängud. Puuetega laste peredele võiks ju lihtsalt luua toimivaid laste hoiuvõimalusi, saata vajadusel appi tugiisikuid jne.

Eks küsimusi ole teisigi – näiteks see, kas raske ja sügava puudega lapse hoidmisvajadus langeb ära tema 19. sünnipäeval.

Allikas: 
http://arvamus.postimees.ee/829082/tiina-kangro-kolav-uudis-loob-allapoole-vood

Kuku raadio nädala tegija on Tiina Kangro

20.04.2012

Tänane Kuku raadio nädala tegija on ajakirjanik Tiina Kangro, Avatud Eesti Fondi 16. koosmeele preemia laureaat. Tiina Kangro on aastaid juhtinud tähelepanu erivajadustega inimeste ja nende lähedaste probleemidele ning aidanud nende häält kuuldavaks teha. Koos telesarja Puutepunkt tegijatega annab Kangro välja ka ajakirja Puutepunktid. Ikka selleks, et probleeme võimalikult laialt teadvustada. Kuidas Tiina Kangro ise oma tööle vaatab ning mida riik, kuid mitte ainult – meie kõik saaksime teha – et ka erivajadusega inimesed ja nende lähedased end Eestis hästi tunneksid?

Saade on järelkuulatav siit: http://media.kuku.ee/nadalategija/nadalategija20120420.mp3

Tugi omastehooldajatele on pea olematu

01.04.2012

Puhkusevajadus, magamatus ja vaesus on omastehooldajate argipäev ehk hooldajad peavad riigi ja kohalike omavalitsuste kasina toetuse tõttu paljudel juhtudel oma elu ohvriks tooma.

Tallinna puuetega inimeste koja juhatuse liige ja 19-aastase liitpuudega poja ema Külliki Urb rääkis "Aktuaalse kaamera" nädalalisas, et kui inimesed ei saa tööl käia või saab peres üks tööl käia, siis on elu väga karm. "Mis on kõige hullem, see on ikkagi see puhkusevajadus, magamatus ja vaesus."

Patsientide esindusühingu nõustaja Iivi Kallaste sõnul ei soosi olukorda ka põhiseadus, mis ütleb, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. "Meie Eesti Vabariigis on seda tõlgendatud, nii et hooldaja peab oma elu ohverdama," lausus ta.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti hooldusosakonna juhataja Uku Torjus arvab, et kõige rohkem abi ja tuge oleks hooldajatel vaja selleks, et nad teatud regulaarsusega saaksid puhata. "Et neil oleks kasvõi seesama intervallhoolduse võimalus, või teine variant, et meil oleks olemas abihooldajate võrgustik või süsteem."

Mulluse detsembri andmed näitavad, et 10 omavalitsust ei ole üldse maksnud hooldajatoetust, 62 on maksnud kuni 20 eurot. Kõige rohkem omavalitsusi ehk 86 on maksnud toetus 20 kuni 25 eurot, 39 omavalitsuse puhul on toetus 25 ja 30 euro vahel ning 29 omavalitsust on leidnud ressursse maksta hooldajatoetust üle 30 euro kuus.

Eike Tammjärv on oma vesipea ja epilepsia diagnoosiga tütart hooldanud 40 aastat. Ta leiab sarnaselt paljude teistega, et hooldajatoetuse asemel on vaja hoopis muud.

"Võtku parem see hooldusetoetus ära, et sellega midagi tõesti teha nende laste jaoks. Ütleme see 25 eurot - ma ei tea, kas ta annab mulle tuge, aga kui kõik need kokku panna, siis võiks midagi ehitada või rühmakodusid luua," kõlas tema soovitus.

Tallinna Ülikoolis läbi viidud uuring kinnitas, et omastehooldajad vajavad enim tuge ja puhkusevõimalust. Tallinna linn püüab seda võimaluste piires pakkuda, kaks korda aastas saab mõnedes linnaosades oma lähedase hooldusele anda, raske või sügava puude korral on olemas koduhooldusteenus, dementsetele inimestele päevahoid. Pealinnas tegutseb ka puuetega inimeste tegevuskeskus.

Patsientide ühingu initsiatiivil saadeti sotsiaalministrile hiljuti kiri, milles kutsutakse üles seadustama omastehoolduse ja omastehooldaja mõiste ja kõrvaldama perekonnaseadusest põhimõte, mille alusel kogu hooldus ja majanduslik koormus jääb üksnes lähedaste kanda.

"Meil on täiesti arusaamatu, kui see laps on täisealiseks saanud, siis need hooldajatoetused veelgi vähenevad. Muutub näiteks nii, et 80 eurost jääb järele 18. Kuidas sellest rahast saab elada?" küsib ühingu nõustaja Kallaste.

Ka Külli Urb möönab, et ühiskond omastehooldajate tööd ei väärtusta. Tema kinnitusel peab väga raskete juhtumite puhul olema tagatud ka riiklik tugi, sest kohalike omavalitsuste võimalused on väga erinevad.

"Hea oleks ikka nii, et inimene, kes tahab tööl käia, kes on saanud hariduse ja on oma kutsumus, et need saaksid ikkagi tööl käia, teha midagi ühiskonnas. Oleks normaalne, et need inimesed saaks ennast teostada ja saab ka see hooldatav normaalse hoolduse ja mõtestatud tegevuse päeva jooksul kätte," sõnas Urb.

Omastehooldajad sooviksid, et pakutavad teenused oleks paindlikumad ehk nagu mõni aasta tagasi oli kombeks öelda: kõigele tuleks läheneda juhtumipõhiselt. Kahjuks peavad hooldajad teenuseid välja võitlema, ennast tõestama ja maadlema bürokraatiamasinaga.

Allikas: 
http://uudised.err.ee/index.php?06249574

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • …
  • 33
  • 34
  • 35
  • 36
  • 37
  • 38
  • 39
  • 40
  • 41
  • …
  • järgmine ›
  • viimane »
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Koduabi Selts
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu