Sotsiaalministeerium kavandab järgmise 5–10 aasta jooksul suuremaid ja väiksemaid algatusi, projekte, arendusi ning seadusemuudatusi, mis panustavad pikaajalise hoolduse paremasse korraldusse, toimimisse ja kättesaadavuse parandamisse.

Pikaajaline hooldus on üks olulisemaid hoolekande valdkondi, mille alla mahutub suur osa nii riigi kui ka kohaliku tasandi hoolekandelisest abist.

Selle toimimise ja inimestele vajaduspõhise abi tagamise eelduseks on, et süsteemi ressursid on kavandatud mõistlikult, jätkusuutlikult ja säästlikult. Ka teenused peavad olema kestlikud, nende kvaliteetseks osutamiseks on vaja pädevat tööjõudu, kellele on tagatud koolitusvõimalused, motiveeriv töötasu ja tänapäevased töötingimused. Teatavasti hõlmavad pikaajalise hoolduse ressursid nii inimesi kui ka raha. Nii töötajate palga- kui ka kvalifikatsiooniküsimused vajavad pikaajalisi lahendusi.

Mida tuleb teha senisest teisiti?
Et liikuda tulemuslikuma pikaajalise hoolduse süsteemi suunas, tuleb võrreldes praeguse olukorraga ellu viia järgmised muudatused:

1) järk-järgult suurendada pikaajalise hooldusega seotud avaliku sektori kulutused vähemalt 2–2,5%-ni SKPst.

2) suurendada teenuste mahtu ja teenusesaajate ringi, pakkudes teenuseid ka inimestele, kes neid küll vajavad, kuid on praegu sageli täielikult oma lähedaste hooldada, sest pikaajalise hoolduse teenused pole välja arendatud või ei ole need kooskõlas inimeste vajadustega.

3) vähendada hooldusvajadusega inimeste ja nende perede omaosalust hooldusteenuste eest tasumisel. Pikaajalise hoolduse teenuste rahastamisel on praegu peamine vastutus inimestel endil, avalik sektor rahastab teenuseid liga väikeses ulatuses. Seega sõltub teenuste kättesaadavus üha enam teenusekasutaja maksevõimest, mis omakorda võib põhjustada vaesusesse langemise ohtu teenuste kasutamise tõttu.

4) lihtsustada erivajadusega inimese teekonda abi saamisel, sh määratleda selgemalt, et kohalik omavalitsus on inimese esmane kontaktpunkt; parandada andmevahetust kohaliku omavalitsuse ja sotsiaalkindlustusameti vahel ning pakkuda riiklike ja kohaliku omavalitsuse korraldatavaid teenuseid, lähtudes inimese abivajadusest, mitte tuvastatud puude raskusastmest.

Projektid ja teised tegevused

Kuigi riigieelarvelise rahastuse osas ei ole lähiaastatel suuri muutusi sotsiaalsektori arendamisel näha, on siiski töös tegevused mitmel suunal, mille abil edaspidi parandada teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust ning toetada hoolduskoormusega inimesi.

Hoolduskoormusega inimeste toetamiseks on ettevalmistamisel projekt, mille käigus luuakse neile suunatud veebileht, mille kaudu saab jagada olulist infot, nõustamist ja koolitusi. Koostame kohalikele omavalitsustele standardiseeritud tööriista/juhendmaterjali, mille abil saab hinnata hoolduskoormust ja hoolduskoormusega inimese toetusvajadust.

Selleks, et abi vajav inimene ja tema lähedased ei kaoks oma murede ja vajadustega sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahele, on juba mitmendat aastat käigus hoolduskoordinatsiooni projekt. Selles osalevates piirkondades (Lääne-Virumaal, Järvamaal, Raplamaal, Saaremaal, Tallinnas, Tartus ja Viljandis) on tööl hoolduskoordinaatorid, kelle ülesanne on juhtumikorralduse kaudu mitmesuguste tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamise korraldamine ja võrgustikutöö, et abivajaja saaks vajadustekohast tuge võimalikult vara ning eri valdkonnad töötaksid eesmärkide nimel kooskõlastatult. Selle tulemusel väheneb abivajaja ja nende lähedaste asjaajamisega seotud koormus. Projekt laieneb järgmisel aastal teistessegi piirkondadesse.

Paralleelselt töös oleva sotsiaal- ja tervishoiu valdkondade integratsiooni projekti eesmärk on toetada valdkondade lõimimist uute inimesekesksete kliendi või patsiendi teekondade väljatöötamisega, edendada andmete ristkasutust asjaosaliste vahel ning võimestada kohalikke omavalitsusi hoolekandeteenuste arendamisel ja pakkumisel. Projekti tulemusena luuakse integreeritud teenusepakkumise raamistik koos eesmärkide ja mõõdikutega, aga ka terviklik ja rakendatav dementsuse teekond ning insuldi teekond. Töötatakse välja ka ettepanekud andmete kvaliteedi, andmehõive ja andmevahetuse parandamiseks ning poliitikakujundamiseks vajaliku integreeritud andmekihi loomiseks.

Erihoolekandeteenuste puhul liigutakse järjest enam isikukesksete ja kogukonnapõhiste teenuste osutamise suunas. Selleks algatati isikukeskse erihoolekande teenusmudeli (ISTE) katseprojekt, mille käigus katsetatakse vähenenud või puuduva töövõimega psüühilise erivajadusega inimeste toimetulekut toetavate integreeritud, isikukesksete ja paindlike toetusmeetmete ja teenuste süsteemi mudelit, sh individuaalse eelarve kasutamist. Projekti eesmärk on toetada paremini sihtgrupi osalemist kogukonna ellu, sh võimetekohast osalemist tööhõives. Teenusedisaini protsessi tulemustele tuginedes saab isikukeskset lähenemist kõige paremini rakendada, kui erihoolekandeteenuseid korraldab ja selle eest vastutab kohalik omavalitsus. Omavalitsus on inimesele kõige lähem abistaja, sealsetel spetsialistidel on olukorrast parem ülevaadet ja rohkem võimalusi kogukonnas olevate ressursside kaasamiseks, sh saab korraldada paremini suhtlust teenuse pakkujatega, kes osutavad piirkonnas vajalikke teenuskomponente. Sellist korraldust nüüd katsetataksegi.

2021. aastal kutsekoja juhtimisel koostatav sotsiaaltöö valdkonna tööjõu ja oskuste vajaduse prognoosi- ja seiresüsteemi OSKA raportis antakse ülevaade olukorrast, tehakse ettepanekuid ja tuuakse välja prognoosid järgnevateks aastateks. Paralleelselt koostatavas „Heaolu arengukavas aastateks 2023–2030” seatakse sihid ja prioriteedid ka tööjõu osas, arengukava võetakse aluseks valdkonnale riikliku ning välisrahastuse kavandamisel.

Projektide elluviimise kõrval muudetakse ka õigusakte, mille tulemusel väheneb bürokraatia, paraneb õigusselgus ja muutub kättesaadavamaks kvaliteetne abi. Esimene seadusemuudatuste pakett saadetakse peagi kooskõlastamisele.

Võimaluste otsimine lisarahastuseks

Otsime võimalusi ja viise sotsiaalsektori täiendavaks rahastamiseks. Suurte muutuste saavutamiseks ja sobiva toega kõigi abivajajateni jõudmiseks vajab sotsiaalsektor lisaraha. Rahalist katet on vaja teenuskohtade juurde loomiseks ja uute teenuste arendamiseks, teenuste mahtude suurendamiseks, piisaval hulgal kvalifitseeritud töötajate palkamiseks, üldhooldusteenuse puhul inimeste omaosaluse mõistlikule tasemele viimiseks jne. 2021. aasta teises pooles alustame analüüsi koostamist, et leida Eestile sobivaid lisarahastuse võimalusi. Märksõnadeks on jätkusuutlikkus, mõistlikkus ja ressursisäästlikkus.

Tööpõld pikaajalise hoolduse valdkonnas on lai ning proovikive jagub: tuleb leida sobivaid lahendusi nii hooldusvajaduse kui ka hoolduskoormusega inimestele, kindlustada sektor haritud ja motiveeritud tööjõuga ning kasutajale mugavate ning tänapäevaste tööriistadega. Sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnad peaksid toimima koordineeritult ja lõimituna, et need moodustaksid loogilise terviku.

Erihoolekandeteenuste puhul liigutakse järjest enam isikukesksete ja kogukonnapõhiste teenuste osutamise suunas.