Oleme telerite vahendusel näinud tarmukaid vanureid, kellel mõistus täiesti korras ja kes on suutelised iseenda eest hoolitsema.
Rein Randver: omastehooldusest saab peagi suurim kitsaskoht
22.11.2018
Õnn on elada saja-aastaseks või kauemgi, aga kõige olulisem küsimus on selles, kuidas ennast selles vanaduses tuntakse.
Paraku on aga paljud aastakümneid nooremadki endaga nii läbi, et ei tule igapäevaste askeldustega toime. Nad on tülinaks nii teistele kui ka iseendale. Aga elada tuleb ja harilikult on elutahet antud ka kõige viletsamatele.
Niisugusel puhul peab meie ümbruskonnas olema inimesi, kes aitavad. See on laste ja lastelaste, kohalike omavalitsuste ja riigi kohustus.
Kõige paremini tunneb inimene end oma elulõpul kodus, kus lähedastel jätkub jõudu tema eest hoolitsemiseks. Kui aga mitte, tuleb otsida üles päevakeskus või hooldeasutus ja usaldada ennast sealsete inimeste hoole alla. Jutt sellest, et paljudes hooldekodudes ei ole teenused head, on tegelikult müüt või on tegu kahetsusväärse üksikjuhtumiga. Tegelikult on enamik nende asutuste töötajatest valinud endale hooldajakutse sisemisest vajadusest kaaskodanikke enda ümber aidata ja nad teevad seda reeglina suure südamlikkuse ja täie püüdlikkusega.
Üle aasta tagasi tegi sotsiaalministeerium kokkuvõtte hetkeseisust ja sealt selgub, et Valgamaal on 10 mitmesugust hooldusasutust 442 kohaga, Võrumaal kaheksa asutust 234 kohaga, Põlvamaal 14 asutust 466 kohaga. Niisiis on ka väikses Kagu-Eestis eri suurusega hooldusasutusi ja kohtade arv kokku näitab, et on mitmesuguseid võimalusi sinna elama saada. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on, et iga inimene, kes tõesti hooldekodukohta vajab, selle kindlasti ka saaks.
Samuti tuleb ühtlustada standardeid, sest praegused miinimumnõuded on väga madalad ja kvaliteet seega ebaühtlane. Hooldekodukoha olemasolu ei saa tulevikus sõltuda ainult omavalitsusest ja erasektorist ning seetõttu vajab valdkonna süsteemne reform ühtset lähenemist.
Lisaks koha saamise võimalusele on väga oluline, kui palju tuleb selle teenuse eest maksta. Praegu on paraku nii, et enamikus hooldekodudes saab keskmise pensioniga katta vaevalt kaks kolmandikku koha maksumusest. Ülejäänuks otsivad võimalusi nii lähedased kui ka omavalitsused.
Sotsiaaldemokraadid soovivad luua rahastamisskeemi, mis kataks kõigile hooldekodu vajavatele eakatele selle rahalise vahe ja tagaks vajaliku hooldusteenuse mahu kõikjal Eestis. Seejuures peaks 10 protsenti vanaduspensionist jääma eakale kätte hooldekodus elades. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et vajadusel peaks pension tagama hooldekodukoha maksumuse.
Et tõsta kvaliteeti, peaks igas sellises asutuses ametis olema ka meditsiiniõde. Praegu see veel nii ei ole. Arsti juurde asukaid ikka viiakse, aga eks sellegagi ole omajagu sekeldamist. Nii on juhtunud, et hoolealused või nende omaksed tunnevad, et arstiabi on raskesti kättesaadav.
Meditsiin areneb kiiresti, inimesed muutuvad terviseteadlikumaks ning elavad seetõttu kauem. See on suurepärane. Samas esitab see uued nõudmised meie sotsiaalsüsteemile. Niikaua kui vähegi võimalik, oleks parem ka kehvema tervisega kodus vastu pidada.
Ka sellele oleme mõelnud. Arvame, et omavalitsusi tuleb senisest oluliselt enam motiveerida arendama mitmesuguseid sotsiaalteenuseid. Koduhooldusteenus on üks võimalusi abi vajavaid kaaskodanikke aidata.
Olulised on aga ka isikliku abistamise teenus, sotsiaaltransporditeenus ja paljud teised. Valla- ja linnavalitsustes töötavad vastavad spetsialistid, kelle ülesanne on sotsiaalteenuste korraldamine, enamikus omavalitsuste teenusekeskustes on samuti sellega tegelevad inimesed olemas. Seega võib öelda, et abiosutajate puuduse taha omavalitsustes see asi küll jääma ei peaks.
Omastehoolduse küsimus, mis juba praegugi on päris terav, muutub järgnevatel aastatel Eesti sotsiaalpoliitika suurimaks kitsaskohaks. Aastaks 2040 kahekordistub Eestis prognooside kohaselt üle 85-aastaste inimeste arv praeguse 35 000 pealt 65 000-le.
Lahendused on vaja leida kohe. Tänapäeval on Eestis kas osaliselt või täielikult hõivatud oma lähedaste hooldamisega hinnanguliselt 47 000 inimest, kes saaksid süsteemse omastehoolduse reformi abil naasta tööturule.
Otsime siis koos lahendusi, kuidas saaksid oma vanaduspõlve rahulikult mööda saata ka need, kelle jalg enam hästi ei tatsu või kellele arstiabi on vaja sagedamini, kui omaksed suudavad seda korraldada.
Inimesed peavad saama vajaliku hooldusteenuse, olgu see koduteenus, päevahoid või hooldekodu nii, et lähedased ei jääks hoolduskoormuse tõttu tööturust eemale. Siiani on omastehoolduse valdkond Eestis olnud aastaid alarahastatud. Selline suhtumine peab muutuma.
