Mine sisuni

Avaleht

MTÜ Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Omastehooldus meedias

Vabariigi Presidendi kõne Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtul - Hoiame Eestit!

26.02.2019

Armas Eesti rahvas! Head vabariigi aastapäeva!

Talvel 100 aastat tagasi veeres üle Eesti meie Vabadussõda. 
Langes lund, langes külma lund.
— Miks sääl sõitvad heled tuled,
räitsakad neis nagu suled? —
Vaikis kund, vaikis rõõmus kund.
Kas sa ütlid, autod raudteelt toovad, 
veristetud sõjamehi toovad, 
noorimehi, tütarlapsi?

Henrik Visnapuu luuletus räägib sellest, kuidas linnarahva rõõmus tee, ooperisse või sealt koju, ristus nendega, kelle pidada oli I maailmasõda*.

Langes lund, langes valget lund. 
Hinges heitles mõte visa. 
Sõnatumat hädakisa
kuulas tund, kuulas öine tund. 
Valu astel ooperist läks koju,
valge lume sadaden läks koju,
noorimehi, tütarlapsi.

Kontrastide maailm. Ka 100 aastat tagasi ei olnud Eestimaal ainult sõda. Kas need rõõmsad võtsid hinge? Kas nad võtsid kauaks hinge, seda mida olid just näinud? Eks seegi ole loomulik, et vist väga ei võtnud.

Justkui Vabadussõja mälestuseks on meile 100 aastat hiljem üle pika aja antud jälle üks helgem ja heledam talv. Aga kusagil on ikkagi varjud. Seal varjus on Eesti inimesed, kes peavad toime tulema haigete lähedastega. Koduse kurjuse all kannatavad naised ja lapsed.

Aga on ka noored lauljad, nais- ja meessaatejuhid, kes tunnistavad – internetikurjus on neid nutma ajanud, depressiooni tekitanud, tööga toimetulemist mõjutanud.

Haigused on paratamatud. Abita jäämine elu raskel hetkel ei ole paratamatu. Hoolivas riigis nii ei tehta. Vaidlused on paratamatud. Need ei pea lõppema psüühilise või füüsilise vägivallaga. Märkavas ühiskonnas ei lõppegi. Kriitika on vajalik. Kuidas muidu saada paremaks? Aga alandamine ei ole kriitika. Allapoole vööd alatooniga solvangud mõjuvad alandavalt kõigile naistele, kes tahavad Eesti elus kaasa rääkida. Mul on kahju, et internet on täis emakeelset vägivalda kõigi vastu, kes midagi teevad.
Alguses on segadus, sest maailm meie ümber muutub. See ajab vihale. Siis tuleb sõim. Kunagi oli see pigem anonüümne. Nüüd esitatud sotsiaalmeedias uhkelt oma näo ja nime alt, aga ka libakontode poolt paljundatuna, aitamaks veelgi meil iseendid, omaenda ühiskonda, lõhki rebida. Pidev avalik sõim ja kujundlik vägivald lõhuvad kiiresti barjääri, mis takistab meil ligimese vastu kätt tõstmast. Kindlasti ei saa meie ühiskond ka päriselus niimoodi turvalisemaks. Vihastest sõnadest võib sündida ühiskonda vapustavaid tegusid. Igapäevane vägivald ju ei vapusta, paraku – kuigi on endiselt olemas ega näita kahanemise märke. 
Kahju on. Me peaks kõnelema neist, kellel on paratamatult raske, mitte looma juurde neid, kellel on raske, kuigi võiks olla kerge. Haigused, õnnetused ja nende tagajärgedega tegelemine on paratamatus. Aga see, et me neid, kelle kogu elu on võitlus, piisavalt aidata ei taha, ei ole paratamatu. 
Meid kõiki, ka neid, kelle rahuolematus väljendub kurjusena, ühendab tegelikult üks ja seesama soov – luua riik, kus meil kõigil on hea elada. Heaoluriik selle sisulises tähenduses. 
Nii palju on veel saavutamata. Kuuldes abita jäänute võitlustest, peame alatihti endalt küsima – kas need väärtused, mida me sõnades toetame, on ikka meile olulised ka siis, kui väärtuspõhine käitumine on ühiskonnale kulukas? 
Valimisprogrammides ja -debattides ei puudu inimese väärikuse kaitsmisega seotud teemad. Need ei puudunud ka neli aastat tagasi. Lihtsalt – hiljem, pärast valimisi, see kuidagi nii tähtis enam ei olnud. 
Kõigile tasuta teenuste ja universaalsete toetuste pakkujana on Eesti ka jõukate riikide hulgas esirinnas, ometi lisandub sedalaadi pakkumisi iga valimistsükliga. Neid lubadusi peale valimisi täitmata jätta ei saa, liiga nähtavalt piinlik oleks. Neist hiljem loobuda saab ainult väga tõsise majanduskriisi sunnil, millest me keegi arvatavasti ei unista.
Kõigile kõike tasuta anda pole ühelegi riigile jõukohane. Ometi kulub meil just selleks üha rohkem raha. On oht, et ka seekord ei hakata peale valimisi esmajärjekorras kõnelema omastehooldusest, väärkoheldud laste aitamisest, puuetega laste tugisüsteemist, autismispektri inimeste toimetulekust, väärika ja võimaluste piires õnneliku eluloojangu pakkumisest. 
Peale valimisi oleme tavaliselt kiiresti unustanud, et paljudes vallavalitsustes puudub ikka veel kas tahe või tarkus mõista – omavalitsusel on kohustus seista eelkõige oma inimeste inimväärikuse eest. Sõnades küll soovime peredele pakkuda tugisüsteemi, mis ei halvaks kogu ülejäänud elu, kui keegi kodus vajab pidevat abi, aga tegelikult teeme ikka veel väga vähe. 
Täna on siin saalis kutsutute hulgas omastehooldajaid, lastemajade töötajaid, autistide abilisi, puudega laste kasvatajaid ja õpetajaid, sotsiaaltöötajaid ja noorsootöötajaid, naiste varjupaikade pidajaid – palju neid, kes tahaks, et nende mured ei oleks ühiskonnas kogu aeg tagaplaanil. Jah, ka tagaplaanil toimub iga päev ja üha enam positiivset, sest eks tõusulaine tõstab kõiki paate. Aga nende oma isegi mitte võrdselt, vaid pigem tõesti siis, kui ilusama elu kõrvalt mahti saab. 
Kallid poliitikud, vaadake oma nelja aasta tagustesse programmidesse. Ja siis vaadake täna nende inimeste silmadesse, kes mõistmatust ja hoolimatust trotsides neis rasketes valdkondades päriselt asju ära teevad. Ilusaid asju on kahju tegemata jätta, aga inimeste päris muredega tegelemata jätmisele ei ole lihtsalt õigustust. Igaühel on ainult üks elu ja me kõigi päevad mööduvad ühesuguse kiirusega. Me kõigi päevad on ühesuguse väärtusega. 
Eelarveraha taha see asi ei jää, sest meie majandus kasvab praegu päris kiiresti. Ettevõtjad tulevad toime ja kohanevad isegi üllatavalt hästi kasvust endast tulenevate muutustega, nagu tööjõupuudus ja kasvav palk. 
Kuna pooled palgasaajad teenivad juba üle 1000 euro, siis on selge – Eesti majanduse edendamiseks ei piisa enam areneva riigi abc-st: soodsad maksud, tark rahvas, kes siiski moodustab päris odava tööjõu, asukoht mõnes suures vabakaubanduspiirkonnas. 
Ettevõtluskeskkond on endiselt oluline ja vabad kaubandussuhted maailmaga samuti. Aga kodus on meil vaja toimetada palju nutikamalt – enam ei tulda meie õuele tehaseid ehitama. Selleks on maailmas hulga odavamaid paiku. Lisaks on tööstusettevõtete rajamise nõuded, mida Eesti rahvas esitab, väga kõrged. 
Meie ettevõtjad – nii idufirmad kui ka mujale tehaseid rajavad klassikalised tootvad ettevõtted – näitavad, et väikest majandust saab teha suuremaks. Meie ettevõtjate ideed annavad järjest enam tööd inimestele mujal maailmas.
Selleks, et meie globaalse vaatega kotkad päriselt minema ei lendaks, tuleb teha kõva kodust taustatööd. Luua hoolivat ja hubast ühiskonda, mille sarnast vähe riike maailmas suudaks pakkuda. Toetavat, mitte kurja riiki. 
Kurje riike on maailmas küll. Neil kellelgi pole õnnestunud teha seda, mida meil, kallis Eesti rahvas. 
27 aastat on Eesti olnud väga kiire ja omanäolise majandusarenguga riik. Meie arengu aluseks on avatus maailmale, uutele mõtetele, valmisolek osaleda rahvusvahelises koostöös ja oskus seista oma vajaduste eest, mõistes samal ajal ka teiste muresid. 
Eestil jätkub jaksu järjekindlalt seista teiste murede eest. Näiteks Gruusia ja Ukraina tegid 90ndatel ridamisi valesid valikuid, eelkõige alahinnates õigusriigi tähtsust arengu võimaldajana. Siiski pole mõtet öelda, et ise tegite. Iga rahvas väärib paremat. Lisaks tähendab nende, täna Venemaa poolt minevikku aheldatud rahvaste, hoidmine rahvusvahelistes aruteludes meie enda julgeoleku jätkuvat kindlustamist. 
Kõik meie partnerid ja NATO liitlased on varasemast enam keskendunud meie kollektiivsele kaitsevõimele. Tugevamaks peavad saama Euroopa riikide armeed, tugevamaks arenema NATO ja Euroopa Liidu kaitsekoostöö – ja tugevamaks kasvama meie meel, et selle vältimatu kuluga leppida.
Muidugi oleks palju parem, kui Euroopa riigid saaksid hoopis leppida kokku, et kõik panustavad selle 2% SKTst näiteks rohemajandusse, mitte roheliste masinate valmisoleku tagamisse. Aga me ei saa. Me peame arvestama, et alati on riike, kes ei otsi rahuliku kooseksisteerimise teed. Jah, sõnades nad seda teevad. Aga nende meetod on lihtne – tugevam võtab kõik. 
Eesti tundub maailmas palju suurem kui 1,3 miljonit inimest. Eesti sõdurid valvavad rahu Malis, toetavad kohalike julgeoleku tagamist väljaõppe- ja sõjaväepolitseimissioonidega Iraagis ja Afganistanis. See ohtlik töö, mida Eesti mehed ja naised missioonidel teevad, on hindamatu väärtusega.
Kuid kodust kaugel tehakse Eestit suuremaks mitte ainult relvaga. Tehakse ka sõnaga, kohtumiste, koridorivestluste, teiste rahvaste aitamisega humanitaarkoostöö kaudu. Eesti diplomaadid näevad vaeva selleks, et meie rahvusvaheliste suhete arendamiseks meie lugu jutustada. Seda tehakse üsna piiratud vahenditega. Tehakse suurtel rahvusvahelistel kogunemistel une- ja söögiaja arvelt, sest meid on nii vähe. ÜRO julgeolekunõukogu kampaania on Eestile toonud nähtavust, sõpru – aidanud leida samameelseid riike sealgi, kus poleks osanud otsida. 
Meie tuntus maailmas on hüppeliselt kasvanud. Eestist on saanud tuntud lugu. See on riik, mis on rakendanud avalikus elus innovaatilisi lahendusi nagu ei keegi teine, loonud suurepärase ärikeskkonna, mis toodab ükssarvikuid; rajanud haridussüsteemi, mis toidab ükssarvikuid. Eesti lugu on täna paljudele eeskujuks ja lootuste allikaks. 
Muidugi ei oleks meie diplomaatidel seda lugu rääkida võimalik, kui kogu Eesti poleks 30 aastat seda lugu üheskoos loonud. See on meie lugu, kallid Eesti inimesed – ja ta kõlab uhkelt ning meeldejäävalt. 
See lugu on ühtaegu nii meie julgeoleku kui ka jõukuse allikaks. Positiivne tuntus on oluline julgeolekut kasvatav mõõde. Kahjuks sõltub riikide ja rahvaste reaktsioon halbadele asjadele alati väga palju sellest, kuivõrd lähedal nad tunnevad ennast olevat hättasattunuile. Sõpra tuntakse hädas. Aga sõprust looma hakata tuleb siis, kui kõik on hästi. Siis on selleks aega ja jõudu. 
Eesti ettevõtjadki on hakanud järjest julgemalt vaatama maailma kaugetesse nurkadesse. Näeme, et Eesti lugu tõesti toetab Eesti ettevõtjaid. Iga kusagil kaugel sõlmitud leping e-teenuste arendamiseks või puitmajade tootmiseks tähendab Eesti ettevõtjatele kasvu, mille sarnast kodus tehes ja tootes on aina keerulisem saavutada. Meil ju napib töökäsi ja üha suurem osa maailmaturust on meist endist madalama ostujõuga. 
Iga sellist lepingut saab ettevõtja palju lihtsamini sõlmida, kui tema kodumaal on positiivne, ettevõtte enda usaldusväärsust toetav lugu. Eesti loo suurus isegi ehmatab vahel – oleme me siis tegelikult ka nii head? Kuid maailmas lahtiste silmadega ringi vaadates tuleb tunnistada – jah, oleme küll. 
Vabadussõjaga loodud unistuse oleme lõpuks ometi teoks teinud. Eesti rahvas on langenute ohvrit meeles pidanud ja nende loodule tugeva riigi ehitanud. Meie riik ei ole enam vaene. Meie riik ei ole enam üksi. Me oleme osa iseseisvate riikide omavaheliste suhete ja kokkulepete mustrist, sellesse mustrisse ühtaegu sobituv ja samas eristuv, väljapaistev. 
Just niisugune koht maailmas kaitseb meid ja meie tulevikku. See koht on välja teenitud asjaliku tööga Euroopa Liidus, NATOs, ÜROs. Oleme viimastel aastatel näinud, kuidas mõni riik on suutnud räpakalt toimides muuta oluliselt kehvemaks oma riigi kohta rahvusvaheliste suhete mustris. Jätkugu meil poliitilist vaistu edaspidigi mõista, et oma huve saame parimal moel kaitsta laua ääres, mitte tagantselja kinni lajatatud ukse taga. 100 aastat tagasi, Vabadussõja keerises, olime valdavalt justnimelt uste taga, kust oli vaja sisse pääseda. Päriselt see meil enne II maailmasõda ei õnnestunudki. Vabadussõja me küll võitsime oma toonaste liitlaste toel, aga nende toetus polnud sel ajal süsteemne ega järjekindel. 
Oma iseseisvuse kaotasime suurte riikide hoolimatusest. Iseseisvuse taastamise järel algas tee ukse tagant laua taha uuesti otsast peale. Selle tee algus oli raske, kuigi tollal elegantses valges ülikonnas ja enesekindla naeratusega meie ees käinud Lennart Meri seda välja ei näidanud. Näilise kergusega avas uksi see mees, kelle sünnist möödub tänavu 90 aastat. 
Täna oleme me rohkem laua taga kui iial varem. Meie üle ei räägita läbi, meie räägime läbi. 
Sel talvel on kõik Eesti erakonnad meile esitanud oma mõtted Eesti tulevikust. See on olnud oluline arutelu, mille tulemus tänu meie valimissüsteemile on parimate ideede omavahelises võitluses sündiv kokkulepe. Keegi ei saa siin riigis kunagi üksi otsustada ja see on hea. Üks ideoloogia, üks vaade – isegi kui tundub hetkel eriti õige – on alati liiga kitsas selleks, et vastu seista ajaloo poolt ette veeretatavatele muutustele meid ümbritsevas maailmas. 
Meid kõiki ühendab unistus paremast Eestist. Meil kõigil on häid mõtteid, kuidas seda saavutada. Ja kuigi vahel tundub, et poliitikud sugugi nii häid mõtteid ei mõtle, tuleb siiski igaühel üles leida need, kes kõige enam meie ootustele vastavad. Kui hääl jääb üldse andmata, siis pole teie unistusi kohe kindlasti meie järgmise valitsuse koalitsioonileppes. 
Mul on ettevaatlikult hea meel, et sotsiaalküsimustele on debattides pühendatud päris palju aega. Mul on sama hea meel – ja ikka ka samamoodi ettevaatlikult – et tänavu, eesti keele aastal, on lõpuks ometi kujunemas ühine arvamus eesti kooli tuleviku küsimuses. On küll erimeelsusi, kuidas seda saavutada, aga valdav osa meie erakonnist tahavad, et Eestis oleks edaspidi üks, eestikeelne kool, mis ei jagaks enam meie inimesi kahte kogukonda. Meie venekeelne kogukond on selleks muudatuseks samuti järjest rohkem valmis. Kuid soovist plaanini on pikk ja keeruline rada minna. See on muuhulgas ka üsna kulukas teekond. Aga minemata ei saa me jätta, sest see on teekond Eesti iseseisvuse, keele ja kultuuri kaitseks ja kõigile Eesti inimestele võrdsete võimaluste loomiseks.
Mul on ka väga hea meel, et pea kõik Eesti erakonnad on mõistnud – piisava koduse toeta on keeruline jätkata edukat konkureerimist rahvusvahelises teaduskonkurentsis. 
Praegu on töine, tulevikku vaatav aeg. Ma loodan, et rahaliste võimaluste ja antud lubaduste tasakaalustamise tunnil – ja see tund tuleb eredas märtsipäikeses, mil valimiste võitja hakkab kokku panema uut valitsust – saaks tõrjutud needki varjud, mis täna ei lase Eestil veel olla päriselt meie unistuste riik. 
Täna on meie armsa Eesti sünnipäev. See on päev, mis kuulub meile kõigile ja seob kokku, ühiseks tervikuks, kalliteks kaaskondseteks kõik, kelle hinge see päev puudutab. Kandku see ühtekuulumise tunne meid läbi peatse kevade, läbi keeruliste valikute ja läbirääkimiste, et järgmised neli aastat tooks tõelise muutuse ka nende jaoks, kes ise sammu pidada ei jaksa. Et seda ühtekuulumise tunnet jätkuks ka argipäevadesse!
On olnud helge ja päikseline talv, külm nagu Vabadussõja aegu. Kliima soojenemine on sellised talved meilt peaaegu ära võtnud. Ei ole üldse kindel, kas saame need tagasi siiski, kui oma ikka veel maailma keskmisest saastavama majandamise jäljed ära pühime. Aga pühkima me peame. Teist maakera pole kellelegi antud. 
Lihtsalt – tahaks, et igal järgmisel talvelgi, nii kaugele kui mõte ulatab, saaksid Eesti lapsed jätta väikesi enesekindlaid ja rõõmsaid jäljeridu puhtale valgele lumele. 
Hoiame Eestit!

Allikas: 
https://president.ee/et/ametitegevus/koned/14992-vabariigi-president-eesti-vabariigi-aastapaeeva-vastuvotul-estonia-teatri-ja-kontserdimajas-24-veebruaril-2019/index.html

Uku Kuudi lesk Kertu: „Mida teha, kui haigus on kõik võtnud?“

08.01.2019

Helilooja Uku Kuudi lesk Kertu avastas pärast mehe surma, et aastaid meest hooldades on ta kaotanud oskuse üksi hakkama saada.

Aasta alguses täitis Kertu ­Silla-Kuut (47) tuludeklaratsiooni. Varasematel aastatel esitasid nad abikaasa Ukuga ühisdeklaratsiooni, kuid pärast Uku surma 2017. aasta sügisel pidi Kertu selle üksi esitama. Uku jättis talle kõik juhtnöörid, kuhu ja millal arveid maksta. Maksuameti kalkulaator näitas, et Kertu teenis mullu null eurot tulu. Naine arvas, et midagi on valesti ning küsis omavalitsusest, kuidas selline asi võimalik on. Ta ju tegi rasket tööd, hooldas abikaasat ning sai kohalikult omavalitsuselt 70 eurot kuus hooldaja tasu. „Jah, nii see on, tulu teil pole,“ vastati talle.

„Kas ma pole siis midagi teeninud kõik need aastad? Tööstaaži polegi? Pensionifondi ei kogunenud midagi?“ imestas Kertu, kes oli kümme aastat ööpäev ringi liikumisvõimetut meest hooldanud.

Kertu ei saanud pärast Uku surma ka toitjakaotuspensioni, kuigi – nii imelikult kui see ka ei kõla – oli haige Uku Kertu ülalpidaja ehk toitja. Aga riik maksab toitjakaotuspensioni juhul, kui lesel on tuvastatud töövõimetus. Selleks oleks pidanud Kertu minema ekspertiisi. Riik oleks siis otsustanud, kas Kertu haige selg on hooldades ikka piisavalt kannatada saanud, et riigilt raha saada.

Kord tõmbas Kertu oma selja Ukut tõstes nii paigast ära, et ei saanud voodis külge keerata. Ta sättis end magama hommikumantliga ja kui oli tarvis liigutada, tõmbas end mantli hõlmadest liikuma.

Kertu siiski ei lasknud end ametnikel hinnata. Ta on ju elus! Ja see, nagu selgub, on iseenesest juba saavutus.

Hiljuti näitas ema Ebbe Silla talle sotsiaalministeeriumi ja Tartu ülikooli tehtud uuringut: aastatel 2006–2016 sooritas enesetapu 22 omastehooldajat. Seitseteist meest ja viis naist. Omastehooldajad jäävad teise inimese elu eest vastutades väljakannatamatult üksi.

Kertu viitab veel ühele tabuteemale: mis juhtub hooldajaga siis, kui tema hoolealune sureb? Kertu sõltus Ukust täpselt samuti nagu Uku temast. Koos Ukuga kadus senine kindlus. Uku hoolitses surmani arvete ja majapidamise eest, Kertu asi oli kodu korras hoida, toidupoolist kasvatada ja meest hooldada.

Naine võrdleb end vangiga, kes on kümme aastat kinni istunud. Vahe on vaid selles, et kui vangide ühiskonda sulandumise ja ­sotsiaalse rehabilitatsiooni eest kantakse hoolt, siis omastehooldaja n-ö tavaellu naasmise raskustele ei mõtle keegi.

„Sa küsisid, kuidas käis minu „tagasitulek reaalsusesse“.

Kertu räägib väga vaikselt, diktofonilindilt on tema jutt vaevukuuldav. Naise juuksed on aastatega värvunud täiesti valgeks. Ta on nii habras ja õrn, ei kujuta ettegi, et selline naine võiks oma meest süles kanda!

„Kohutav nii öelda, ma ei taha kedagi solvata, aga minu elu, mida ma elasin, ongi reaalsus. Selline on päris paljude inimeste reaalsus,“ ütleb Kertu, „ainult et selles reaalsuses ei ole inimesel oma soove, plaane ega isegi elementaarset piisavat uneaega. Päevad kujunevad nii, kuidas haige jaksab ja mida ta vajab.“

Rasked lood

Omastehooldajaid on Eestis umbes 70 000.

Milliseid lugusid on Kertu kuulnud!

Kord helistas talle üks Saaremaal elav 160 cm pikkune naine, kes oli ootamatult hooldama jäänud oma ligi kahemeetrist abikaasat. „See naine ei jaksa oma mehe ühte jalga ka tõsta! Kui kaua ta niimoodi vastu peab?“ Kui Kertu hiljem juhuslikult sinna kanti sattus, küsis ta vallaametnikelt, kuidas sellel naisel läheb. Ametnikud vastasid, et on tema olukorrast teadlikud, kuna käisid pool aastat tagasi perel külas. „See šokeeris mind – inimene hooldab üksi mehemürakat ja keegi polegi küsinud, mis vajadused tal on? Sotsiaaltöötajad vaatasid mind nagu kurjategijat, kui sellele tähelepanu juhtisin.“

„On selge, et riik peab tagama omavalitsustele reaalsed vahendid elanike aitamiseks ja omavalitsustel olgu rohkem pealehakkamist lahendusi leida. Peab midagi välja mõtlema, inimesed peavad üksteist rohkem päriselt aitama,“ ütleb Kertu.

Jutt liigub veel ühele teemale, mida keegi puudutada ei taha – väärikas suremine ja eutanaasia.

„Raskelt haige inimene peaks saama oma soovi väljendada. Aga meie riigis pole isegi arusaama, võimet, oskust, rääkimata ressursist tagada rasketele haigetele inimväärikus. Mida teha, kui haigus on kõik võtnud?“

Julm tõde

16 kuuga, mis Uku surmast on möödas, on Kertu end tasapisi üles ehitanud. Ta sõidab Saaremaa ja mandri vahet, sest töökoha leidis ta Tallinnas. Endiselt on ta paljude jaoks näide hooldamise meistriklassist. Tema Facebooki küljele kirjutavad ikka veel inimesed, kes on sattunud samasse olukorda – nende insuldihaige või liikumispuudega lähedane vajab hooldamist.

Kertu püüab neile alati vastata, kuid ütleb, et on olnud julm, sest räägib asjadest nii, nagu need on.

„Olen alati öelnud, et kui teie lähedane on haige, siis olete just teie see, kes saab haigele pakkuda inimväärikuse. Olete väsinud, jah, aga see ei loe, sest haige ei saa end aidata. Teie lähedasel on samuti kahju, et nii on läinud, tal on süütunne oma hooldaja ees, ta muretseb ka teie pärast.“

Omastehooldaja vastutab haige eest. Kui enam üldse ei jaksa, tasub endalt küsida: kuidas tunneb end haige, kui ta saab näiteks teada, et hooldaja tegi tema pärast enesetapu? Mida Uku oleks tundnud, kui Kertut poleks ühel päeval enam tema kõrval olnud?

Nii ütlebki Kertu hooldajatele otse ja keerutamata, et see aeg, mis on antud, tuleb koos olla ja hakkama saada.

„See teema on nii tundlik, arvestades, mis olukorda riik jätab need inimesed. Pikk haigus ja ­lähedase kaotus on väga traagilised. Mitte keegi perekonnas ei ole enam sama inimene. Ja ma ei räägi vaid konkurentsivõimest tööturul. Mina olen palju oskusi unustanud ja paljud asjad mind isegi ei huvita enam. Minu väärtushinnangud on muutunud.“

Kui Uku haigeks jäi, ütlesid arstid, et ärgu Kertu mingil juhul koju jäägu. Sest kui inimene jääb ühiskonnaelust kõrvale, on tagasitulek raske.

„Aga haige inimene ei taha ju samuti ühiskonnast välja jääda, kas keegi neile ka mõtleb? Või kas keegi kujutab ette, et käid tööl ja tuled koju, et alustada öist vahetust?“

Uku keeldus pikalt kontoritooli ratastooli vastu vahetamast. Kertul oleks olnud lihtsam, kuid ta sai ka Ukust aru – ratastoolist pole enam tagasipöördumist. Kui nad kolisid Saaremaale, siis alguses olid inimesed väga avatud ja astusid läbi, tõid kala jne. Aga kui Uku jäi haigeks, hakkasid inimesed eemale hoidma. Kertu sai isegi noomida: „Miks te siis tulete maale, kui mees on haige!“

Kertust sai Uku hooldaja pärast ALSi ehk amüotroofse lateraalskleroosi diagnoosi kümme aastat tagasi. Kertut häiris, et teda on mehe kõrvale jäämise pärast tunnustatud ja talle tubliduse pärast õlale patsutatud. Ta ütleb, et sai Ukule täielikult pühenduda vaid seetõttu, et neil polnud veel lapsi. „Sel juhul naine ei tegele oma mehega, vaid lastega. Sa teed valiku. Aga minul polnud valikuid. Mul oli see ainuvõimalus. Milline oleks olnud Uku elu, kui meil olnuks lapsed? Seega ei saa öelda, et olin tubli. On väga ebaõiglane öelda lastega emale, et ta ei jäänud kellegi kõrvale. Kõigel on piir. Meie kõikide inimvõimetel on piir.“

Ta lisab vaevukuuldavalt: „Minu sõbrannade elud on edasi läinud, nad on vanaemad juba. Need, kes enne olid sõbrad, enam ei ole – meil pole enam kokkupuutepunkte, mis meil varem olid.“

Sa ei naerata enam

Viimastel aastatel käis neil kodus neli korda nädalas kolm tundi päevas abistaja. Kogu see aeg kulus Uku söötmisele. Kertu sai sel ajal käia poes või ajada asju. Ta ei kujutanud ette, et panna Uku hooldekodusse. Ta küll uuris, ehk saab keegi käia hooldekodust Ukut kodus aitamas, aga ei leidnud kedagi. Viimased aastad magas Kertu vaid tunnikaupa, sest Uku tahtis kogu aeg kohendamist ja sättimist.

Ukul oli kogu aeg halb olla. Asend, riietus, mitte miski ei sobinud talle. Kertu tassis meest ratastooli ja voodi vahet, mees oli kerge nagu laps.

Ühel päeval kirjutas Uku silmadega juhitava arvuti abil: „Kertu, ma olen su pärast mures, sa ei naerata mulle enam.“

Ühel päeval kirjutas Uku silmadega juhitava arvuti abil: „Kertu, ma olen su pärast mures, sa ei naerata mulle enam.“

„Aga ma ju näen, et sul ei ole üldse hea,“ ütles Kertu, kes valvas meest nüüd juba kogu aeg. Näiteks oli Ukul viimastel päevadel vedelikupuudus nii suur, et Kertu jootis meest lusikaga terve päeva.

Kertu kartis toas liikuda, sest talle tundus, et ainuüksi õhu liikumine tegi Ukule füüsiliselt haiget! Kertu polnud kunagi mõelnud, kuidas toimub suremine. Ta polnud kunagi näinud, kuidas inimene teadvust kaotab, ta ei teadnud, mida sel juhul teha.

Ka Uku ütles ükskord: „Kui niimoodi ongi minek, siis ma ei jaksa enam.“

Uku viimasel elupäeval käis kaks korda kiirabi. Teisel korral viidi ta Kuressaare haiglasse. Kertu pani mehele kaasa arvuti, sest ta teadis, et Uku läheb enesetunde paranedes kohe arvutisse. See oli mehe ainus viis maailmaga suhtlemiseks.

Aga teel haiglasse Uku suri.

Kertu polnud lõplikuks lahkuminekuks valmis.

„Kuidas ma jätan ta äkki üksi?“ Isegi pärast mehe surma ei osanud ta olla hoolitsemata. Ta ei lubanud võtta patja pea alt ja kui ta nägi Uku silmanurgas rähma, palus ta puhastamiseks vatti.

„Mind püüti rahustada ja öeldi, et see on nende töö. Küsisin vatti, mulle vastati, et haiglas pole 20 aastat vatti olnud. Ütlesin, et miks te vaidlete minuga, te saate aru küll, mida ma vajan. Palun tooge mulle seda, mida ma vajan, et abikaasa silmi puhastada.“ Kertu tundis, et see pole tema moodi niimoodi enda eest seista – see oli Uku moodi. Talle tundus, et Uku korraldab tema elu edasi.

Kui ta õhtul haiglast koos sõbrannaga koju sõitis, laius taevalaotuses päikeseloojang, mille kohta Uku oli öelnud „nagu Los Angeleses“. „LA oli Uku lemmikpaik, seal oli möödunud tema nooruspõlv, ta tahtis sinna kogu aeg tagasi minna. See loojang näitas, et tal on kõik hästi, ta on seal, kuhu ta tahtiski jõuda.“ Selline loojang oli igal õhtul terve Uku ärasaatmise nädalal.

Uku saatis sõnumi ka teistmoodi. Kui Kertu koju jõudis, sulgus autouks nii õnnetult, et Kertu näpp jäi ukse vahele. See paistetas üles ja Kertu jooksis veel mitu kuud arstide vahet, kuid hetkel tõlgendas Kertu, kes oli tahtnud matusteks kiriku lilledega ise ehtida ja ettevalmistusi teha, et nüüd tuleb istuda ja puhata.

Kertu puhkaski. Kiriku ehtisid sõbrad. „Viimasel õhtul enne matuseid olime kodus ja korraga paiskus välisuks lahti. Mu ema siis ütles, et ära muretse, Uku, Kertu pole üksi, me oleme koos.“

Tagasi argipäeva

Kertu kõrv tabas autouste paugatusi, matuselised lahkusid järgemööda. Ta jäi lõplikult üksi. Oma suurde tallu, millest pidi kord saama suur veinitalu. „Mul ei olnud und. Ma polnud harjunud magama. Olin aastaid maganud öösiti vaid tunni kaupa. Ja nüüd, kui võinuksin magada, ei tulnud järsku und.“

Kertut kurvastas, kui paljud teda pärast Uku surma justkui õnnitlesid – sa oled nüüd vaba! Kogu su aeg on nüüd sinu oma! „Mind võetakse vastu, nagu oleksin välismaalt tagasi tulnud – nii tore, et oled tagasi. Aga ma olin kogu aeg siin olemas, olin ju kättesaadav.“

Kertu võttis ette nimekirja, kuhu ta oli aastaid üles tähendanud, mida kõike ta teha sooviks. Tema, endine modell, kunstikooli tüdruk ja Räpinas maastikuehitust õppinu, kirjutas üles kõik oma salasoovid. Ta tahtis väga tööle minna, inimesi näha ja suhelda.

Kaks nädalat pärast Uku surma läks Kertu õppima Kuressaare Ametikooli kujundusgraafika erialale. Ta oleks soovinud minna mõneks ajaks Lõuna-Euroopasse mõnda veinitallu, et olla kättpidi veinitegemise juures. Siis oleks ta mõistnud, kas ta üldse tahab viinamarjaistanduse ja veinitalu rajamisega uuesti alustada. Aga ametikool neelas ta täielikult. Üle kümne aasta pääses ta välismaale, Soome praktikale.

Ta hakkas pildistama – hetki, detaile, valguse muutumist – ja paneb need pildid üles Instagrami. Ta tahtis teistega oma elu jagada.

Täna ta saab aru, et see oli omamoodi leinamine, kuid sellest jäi väheks. Ta oleks soovinud kohata sama kogemusega inimest, kes räägiks, mis on lein. Ta kohtus ka paar korda terapeudiga ja sellest oli palju kasu. Kaheksa kuud pärast mehe surma jõudis talle kohale, et ta oli kogu selle aja Uku surma täielikult eitanud.

„Ma ei tea, kuhu ma toppama oleksin jäänud, aga sellest hetkest, kui sellest aru sain, hakkas mu elu vaikselt edasi minema.“

Elu läheb edasi

Suvel töötas Kertu väikeses butiik-hotellis Saaremaal. Sügisel, kui hotelli hooaeg lõppes, leidis Kertu töö pealinna lillepoes. „Arved olen saanud makstud. Elu on mind viinud kokku positiivsete inimestega. Armastan küll rahu ja vaikust, aga mulle tegelikult inimesed meeldivad,“ räägib ta. „Kui mind pole, siis tee nii, nagu sina tahad,“ ütles Uku talle enne surma. „Ega sul kerge saa olema, tuleb järgmine, kel kuldne kuu seljas.“

Nad naersid. Kertu ei ütle ei ega jaa, kui jutt läheb uuesti abiellumisele ja pere loomisele. „Olen täiesti normaalne inimene – naine, kes plaanib oma eluga edasi minna. Oskan inimesi ja hetki hoopis rohkem väärtustada,“ sõnab ta.

Allikas: 
https://ekspress.delfi.ee/elu/uku-kuudi-lesk-kertu-mida-teha-kui-haigus-on-koik-votnud?id=84809789

Minister Iva: inimene peab vajalikku abi saama oma kodus või selle lähedal

17.12.2018

Valitsus kiitis 6. detsembri kabinetinõupidamisel heaks sotsiaalministeeriumis valminud pikaajalise hoolduse lahendusettepanekud, millega plaanitakse arendada edasi kogukonnapõhiseid kodus elamist toetavaid teenuseid, pakkuda omastehooldajatele senisest enam tuge ja vaadata üle omavalitsuste sotsiaalkaitse rahastus, sealhulgas inimeste omaosalus sotsiaalteenuste eest tasumisel. Loodav pikaajalise hoolduse süsteem hõlmab nii lapsi, tööealisi kui eakaid.
 
Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva sõnul on oluline toetada omastehooldajate eneseteostuse ja lähedase hooldamise ühitamist. „Eestis on väga palju inimesi, kes hoolitsevad kodus oma pereliikme eest, kuid lähedase pideva abivajaduse tõttu jääb neile vähe aega ja energiat iseenda jaoks,“ ütles minister Iva. „Meie hoolekandesüsteem peab sellistel juhtudel inimesele piisavat tuge pakkuma – eesmärk on vähendada perekondade hoolduskoormust nii, et hooldajatel oleks võimalus ka enda unistusi täide viia ja abivajavatel lähedastel on samal ajal kvaliteetne tugi.“
   
2016. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel abistas või hooldas oma lähedasi umbes 65 000 inimest. Abistatavatest või hooldatavatest pereliikmetest umbes 5500 olid kuni 18-aastased ja umbes 42 500 inimest 18-aastased ja vanemad. „Omastehooldajatel on ka loodavas pikaajalise hoolduse süsteemis oluline roll, mistõttu tuleb neile pakkuda tuge, et vähendada hoolduskoormuse negatiivset mõju nende tervisele ja sotsiaalsele ning majanduslikule toimetulekule,“ lisas Iva.
 
Senisest enam tuleb tegeleda kodus elamist toetavate teenuste, kogukonnapõhiste teenuste ja teenusmajade loomise ning arendamisega. „Eestis on krapsakamaid omavalitsusi, kes on ellu kutsunud kogukonnapõhiseid algatusi, näiteks eakate teenusmajad Imaveres või Viiratsis, kus inimesel on võimalik endale üürida korter majas, kus on vajadusel olemas ka tugiteenused. Samas on meil ka piirkondi, kus on teenuste arendamisel veel arenguruumi. Inimesed tahavad võimalikult kaua iseseisvalt oma kodus elada,“ ütles minister Iva. „Praktikas on asutusepõhisele teenusele suunatud ka neid inimesi, kes ei vaja ööpäevaringset hooldusteenust ja saaks tegelikult oma kodus – väikese toe ja abiga – kenasti hakkama. Seega tuleb oluliselt suurendada kodus elamist toetavate teenuste mahtusid, sealjuures tegeleda ka õendusabi kättesaadavusega.“
 
Sotsiaalkaitseminister viitas murekohale, et ehkki kohalike omavalitsuste tulubaas on viimase kümne aasta jooksul tõusnud, pole nende panus sotsiaalkaitsesse sellega sammu pidanud. „Kahjuks ei ole sotsiaalkaitse olnud prioriteetne valdkond, kuhu omavalitsused oleksid finantsvõimekuse suurenemisel raha juurde suunanud,“ ütles Iva. „See on osaliselt prioriteetide seadmise küsimus. Oluline on investeerida oma inimeste heaolusse ja iseseisvusesse. Selleks on omavalitsustele antud võimalus taotleda Euroopa Liidu vahendeid oma sotsiaalteenuste arendamiseks, aga ka näiteks puudega inimeste kodude kohandamiseks.“

„Juba praegu on seadusega paigas, et vajalike sotsiaalteenuste kättesaamine ei tohi sõltuda abivajaja rahakotist, kuid praktikas näeme, et pikaajalise hoolduse teenuste eest tasumisel on peamine vastutus sageli inimesel endal, seega sõltub teenuste kättesaadavus üha enam abivajaja ja tema perekonna maksevõimest,“ selgitas minister. „Tulevikus peab pikaajalise hoolduse süsteem arvestama rohkem vajaduspõhisusega. Ühiskond peab katma nende inimeste vajadused, kes ei saa seda ise teha – seega summa, mida inimene teenuse eest maksab, peab arvestama tema sissetulekuid ja vara suurust. Inimeste keskmist omaosalust nii koduteenuste kui ka asutusepõhise hoolduse eest tasumisel tuleb praegusega võrreldes vähendada, sest sotsiaalabi kättesaadavus ei tohi sõltuda inimese finantsseisust.

Sotsiaalministeeriumi 2017. aasta andmetel oli abivajaja ja tema pereliikmete kanda keskmiselt 78% asutusepõhise hooldusteenuse kulust kuus, abivajaja elukohajärgse kohaliku omavalitsuse panus oli ca 22% teenuse kulust.
Plaanide kohaselt valmib pikaajalise hoolduse süsteemi väljatöötamiskavatsus 2019. aasta esimeses pooles. Seejärel valmistab ministeerium ette seadusemuudatuse, millega tehakse selgemaks pikaajalise hoolduse süsteemi osapoolte vastutus ja luuakse ühtsed alused teenuste vajaduse hindamiseks. Pikaajalise hoolduse lahendusettepanekute järkjärguline lisanduv kulu avalikule sektorile on hinnanguliselt 161 miljonit eurot, sh kohalike omavalitsuste panus nende tavapärasest tulubaasist peaks olema 20-40% kuludest. Sotsiaalministeerium esitab analüüside tulemuste põhjal 2020. aastal riigi eelarvestrateegia koostamisel lisavahendite taotluse. Plaanide järgi jõustuvad esimesed suuremad muudatused aastal 2021. „Seni tegeleme juba käivitunud hoolduskoormust vähendavate algatuste – näiteks dementsusega inimeste ja nende lähedaste nõustamise – arendamisega ning kohalike omavalitsuste toetamisega,“ lisas minister. 
  
Lisainfo:

  • Sotsiaalministeeriumi heaolu arengukava 2016–2023: https://www.sm.ee/et/heaolu-arengukava-2016-2023 
  • Poliitikasuunised Eesti pikaajalise hoolduse süsteemi tõhustamiseks ja pereliikmete hoolduskoormuse vähendamiseks. Hoolduskoormuse vähendamise rakkerühma lõpparuanne: https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid...
  • Maailmapanga raport hoolduskoormuse vähendamisest Eestis (2017): https://www.riigikantselei.ee/sites/default/files/content-editors/Failid...

Praeguseks käivitunud tegevused hoolduskoormuse vähendamiseks:

  • Päeva- ja nädalahoiu teenuse pakkumine psüühilise erivajadusega inimestele;
  • Dementsuse diagnoosiga eakatele suunatud teenuste kvaliteedi parandamine ja pakkumise laiendamine;
  • Esmatasandi hoolduse koordinatsioonisüsteemi piloteerimine;
  • Tasustatud hoolduspuhkuse kehtestamine sügava puudega inimese töötavale pereliikmele.
Allikas: 
http://www.sm.ee/et/uudised/minister-iva-inimene-peab-vajalikku-abi-saama-oma-kodus-voi-selle-lahedal

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • 5
  • 6
  • 7
  • 8
  • 9
  • …
  • järgmine ›
  • viimane »
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Omastehooldus
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu