Füsioteraapia kulusid hoiti kokku just kõige halvema tervisega inimeste arvel.
Kuigi riik soovitab saamata jäänud teenuseid hankida teistest kanalitest, napib neidki.
Tänavu esimeses kvartalis andis sotsiaalkindlustusamet (SKA) äraütleva vastuse 58% inimestele, kes taotlesid rehabilitatsiooni, sest neil ei olevat seda vaja. Ära öeldi 327 täiskasvanule ja eakale, jaatavalt vastati 235 inimesele. Mullu terve aasta peale öeldi samuti ära 59% taotlejatele ehk 1227 inimesele. Õigus teenust saada anti 858-le.
SKA kaudu peaksid rehabilitatsiooni saama eakad inimesed ja haiged, kelle kohta uus töövõime hindamine on järeldanud, et neil pole üldse töövõimet. Nende inimeste tervis on eriti nõrk ja nad vajavad tegelikult pigem rohkem teenuseid. Paljud neist liiguvad ratastooliga, nii et nende iseseisev liikumine on piiratud. Ratastoolis istuja vajab ühtlasi rohkem füsioteraapiat, et lihased ja liigesed täiesti ei kanguks.
Inimesed, kellele määratakse osaline töövõime, saavad rehabilitatsiooni töötukassa kaudu ja teistel tingimustel. Eesti Päevaleht kirjutas eelmisel aastal, et juba aasta alguses sai sotsiaalkindlustusametil rehabilitatsiooniks mõeldud raha otsa ja inimesi hakati panema aastasesse ootejärjekorda. Lastele leiti lisaraha, kuid täiskasvanutele mitte.
Seadus lubab inimest järjekorras hoida kuni aasta.
Seadus lubab inimest järjekorras hoida kuni aasta. Samal ajal hakkas SKA rakendama uut meetodit. Õigus otsustada, kas inimene saab rehabilitatsiooniteenuste loa või mitte, anti SKA ametnikule, kes teeb otsuse ainuisikuliselt. SKA ütleb selgituseks, et juhtumikorraldajad „kasutavad väljatöötatud hindamisvahendit intervjuu vormis”. Selle protsessi läbi teinud inimesed kirjeldavad seda niimoodi, et nendega vestles üks ametnik, kes tegi ühtlasi otsuse. Ei mingit komisjoni ega arstidega nõupidamist. „Tundub, et surve järjekorrad kaotada oli nii suur, et otsutati lihtsalt 60% inimestele üldse ära öelda,” oletas hindamisteekonna läbi käinud Jüri Lehtmets, kes põeb lihasehaigust.
Õigus otsustada, kas inimene saab rehabilitatsiooniteenuste loa või mitte, anti SKA ametnikule, kes teeb otsuse ainuisikuliselt.
Eesti lihasehaigete seltsi juhtiv Jüri Lehtmets on üks neist, kellele anti küll õigus teenust saada, kuid pandi ta aastasesse ootejärjekorda. Viimati sai ta füsioteraapiat eelmise aasta oktoobris ja novembris. Pärast seda pandi ta ootele ja järgmine võimalus avaneb alles tänavu oktoobris, heal juhul ehk septembris. Noormees liigub elektriratastooliga ja hingab ratastoolile monteeritud hingamisaparaadi kaudu. Selleks et liigesed lahti liigutada, vajaks ta arstide sõnutsi füsioteraapiat iga nädal. „Muidu läheb kõik kangeks,” märkis Lehtmets. „Eelmine suvi olin ikka väga hädas. Ei saanud pikalt liigeseid liigutada ja lõpuks ei saanud enam oma tooliga sõitagi,” selgitas Lehtmets. „See ootamine võib inimestel olukorra täiesti kihva keerata ja olla väga kahjulik. Eriti kiiremini progresseeruvate haiguste puhul.”
SKA pakutav rehabilitatsioon, mida ametnikud on otsustanud nimetada sotsiaalseks rehabilitatsiooniks, ei hõlma taastusravi ega tegele inimese terviseprobleemidega
Kuna SKA kaudu saadavate teenuste maht on kinni keeratud, jääb veel üle ainult haigekassa kaudu rahastatav taastusravi. Selle saamiseks läheb Lehtmets haiglasse kohale ja saab teenust kümme päeva korraga. Siis on aastane maht otsas. Võimelda oleks aga vaja pidevalt.
„See on ebaloogiline: töövõimereformi tõttu jäävad inimesed süsteemist välja. Inimesed on frustreerunud, teed oma mahud ära ja siis ootad jälle terve igaviku,” nentis Lehtmets. See oligi omal ajal üks põhjus, mille pärast töövõimereformi kritiseeriti: kuigi sõnades lubati hakata inimesi rohkem aitama, on teenuseid tegelikult hoopis vähendatud.
SKA ja sotsiaalministeeriumi ametnikud selgitavad, et SKA pakutav rehabilitatsioon, mida ametnikud on otsustanud nimetada sotsiaalseks rehabilitatsiooniks, ei hõlma taastusravi ega tegele inimese terviseprobleemidega. „See on puudega inimese sotsiaalse võimekuse taastamisele või säilitamisele suunatud teenus, et ta suudaks paremini või vähemalt samal tasemel töötada, õppida, igapäevaselt toime tulla,” selgitas SKA rehabilitatsiooni valdkonna juht Annika Priilinn. „Näiteks eitava otsuse saanud inimeste hulgas on palju neid, kes taotlesid sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust selleks, et leida leevendust liigeseprobleemidele või saada taastusravi. Need eesmärgid ei ühti sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärgiga. Need inimesed vajavad muid meetmeid,” vastas Priilinn. Sama vastuse saatis Eesti Päevalehele ka sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna nõunik Gerli Aavik.
Väide, et rehabilitatsiooniteenus ei hõlma inimese terviseprobleemidega tegelemist, on absurdne
„Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus kui selline on suunatud inimese vaimse ja füüsilise jõudluse taastamisele. See on ühest küljest tervise taastamine, teisest küljest hoidmine. Väide, et rehabilitatsiooniteenus ei hõlma inimese terviseprobleemidega tegelemist, on absurdne!” ütles Eesti liikumispuudega inimeste liidu (ELIL) tegevjuht Lili Tiri. Ka Lehtmetsa sõnutsi on n-ö sotsiaalse rehabilitatsiooni ja taastusravi kaudu saadav füsioteraapia sisuliselt sama asi. Ta on ise saanud mõlemat.
Palju on räägitud nn ühe ukse poliitikast ja lähedaste hoolduskoormuse vähendamisest, kuid tegelikus elus ei näe ELIL samme selles suunas. „Tulemus on ikkagi see, et peale erineva võimekuse on sinu päevad täis ametkondade visiite, hindamisi, dokumentatsiooni ja preemiaks saad ehk õige pisut teenust,” märkis Tiri.
Kui inimesele üldse määratakse SKA kaudu rehabilitatsiooni õigus, siis saab ta seda kuus-seitse korda aastas. Ametnikud väidavad, et suund olevat võetud inimeste nõustamisele ja juhendamisele. Tiri sõnutsi ei ole asi selles, vaid saadud teadmisi lihtsalt ei ole võimalik rakendada. „Aparatuur ja teadlik teostus ei ole vaikimisi liikumispuudega inimese koju installeeritud.”
Mida asemele pakutakse?
Milliseid meetmeid soovitavad ametnikud SKA-s teenusest ilma jäetud inimestele?
Haigekassa kaudu rahastatava taastusravi puhul saab inimene füsioteraapiat kas haiglas olles kümme päeva korraga või poole aasta jooksul maksimaalselt 60 30-minutilist seanssi. Keskmiselt saadaksegi füsioteraapiat kümme korda aastas. Nõunik Gerli Aavik toob veel esile, et ka perearstidel on kasutada teraapiafond, mille kaudu perearst saab abi vajava inimese suunata muu hulgas füsioterapeudi juurde. Samuti võiksid abivajajad Aaviku sõnutsi pöörduda kohaliku sotsiaaltöötaja poole.
Palju on räägitud nn ühe ukse poliitikast ja lähedaste hoolduskoormuse vähendamisest, kuid tegelikus elus ei näe ELIL samme selles suunas
Päriselus käib asi siiski teistmoodi, nendivad nende soovituste peale Lehtmets ja Tiri. Eriarstilt saatekirja taotlemine on omaette protsess, mis võib võtta kuid. Sama on perearstiga – keerulise tervisliku seisundiga inimese puhul võib taotlemine edasi lükkuda kasvõi seetõttu, et ajal, kui arst teda enda juurde ootaks, võib teda tabada ootamatu tervisehäda ja protsess lükkub veelgi edasi.
Perearstide pisikesest taastusravifondist saab teenust heal juhul üks-kaks korda, kui kõik asjaolud sobivad (nt teenuste koodid). „Arvestades muidugi, et u 1800-pealise nimistu juures on fondi suurus u 200 eurot ja inimesi, kes samast fondist teenust vajaksid, ehk veel umbes viis,” selgitas Tiri.
Miks tuleb joosta eri asutuste vahet ja taotleda füsioteraapiat eri kohtadest, küsib Lehtmets. „Inimese jaoks on keeruline kõik need võimalused välja uurida ja endale välja sebida. Kõik võiks olla ühes kohas ja rahastajad ise omavahel kembelgu, kelle rida miski on,” soovitas Lehtmets. „Praegu on praktiliselt viis kohta, mille vahel peab inimene endale teenust otsima.” Ent sellist võimalust, et spetsialist tuleks abivajaja juurde koju, ei ole.
Kõik võiks olla ühes kohas ja rahastajad ise omavahel kembelgu, kelle rida miski on
„Sotsiaalministeerium ja SKA on teinud teadlikke pingutusi, et sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus oleks senisest eesmärgipärasem ja olemasolevad ressursid aitaksid toetada neid kompleksjuhtumeid, kus seda tuge on tõepoolest vaja. Teenuse kättesaadavus neile, kellel on selleks vajadus, on paranenud ja tehtud muudatused (sh eelhindamissüsteemi loomine) ja teenusele suunatud lisarahastus on siin mänginud olulist rolli,” kinnitas Aavik.
Küsisime kommentaari ka sotsiaalkaitseminister Kaia Ivalt, kuid tema asemel vastasid ametnikud.
Riigil veelgi kokkuhoidu
Tänu sellele, et SKA kaudu rehabilitatsiooni saavate inimeste hulk on vähenenud, on SKA raha kokku hoidnud ka sõidukulude hüvitamise arvel. Nimelt hüvitab SKA rehabilitatsioonile sõidu, kui teenust osutatakse väljaspool inimese elukoha omavalitsust. Mullu maksti 4606 inimese teenusel käimise sõidukulude eest kokku 223 953 eurot hüvitist. Tänavu 9. juuli seisuga on 1196 inimese teenusel käimise eest hüvitatud 38 162 eurot. Mõjub seegi, et kui omavalitsused liitusid, kadus sageli hüvitise saamise tingimus.
Mullu otsustas sotsiaalministeerium loobuda ka haiget last saatva vanema sõidukulusid kütusetšeki järgi hüvitamast. Teenusesaaja ja saatja arvestatakse üheks. Enne maksti nii lapsele kui ka tema vanemale 42 eurot hüvitist, nüüd saab üks pere kokku 42 eurot.
Paradoks: töötavad töövõimetud
Ümberkorralduse ettepanek ei võta vedu
Kuigi ekspertarstid on hinnanud Jüri Lehtmetsa täiesti töövõimetuks ja talle on antud puuduva töövõime kategooria, töötab Lehtmets ometi. Ta on registeerinud end FIE-na ja juhib ligi 200 liikmega Eesti lihasehaigete seltsi. Selliseid inimesi on veelgi, kelle kohta hindamisel küll tõdetakse, et neil pole töövõimet, kuid kes pingutavad siiski nii palju, et suudavad tööd teha.
Uue korra järgi peaksid töövõimeta inimesed rehabilitatsiooniteenuseid saama sotsiaalkindlustusameti kaudu, kuid nagu kirjeldatud, jäävad nad sellest ilma või saavad seda väga vähe. „See on vale lähenemine. Oled suutnud omal käel pingutada, et tööle saada, ja siis ei aidata sinu pingutustele kaasa,” nentis Lehtmets. Inimesed, kellele on määratud osaline töövõime, saavad rehabilitatsiooni töötukassa kaudu. See toimib palju paremini – pikkade ootamisteta ja palju suuremas mahus. „Meie arvame, et need, kes töötavad, aga on puuduva töövõimega, võiksid ka saada tööalast rehabilitatsiooni töötukassa kaudu,” ütles Lehtmets. „Just neil inimestel ongi vaja suuremat mahtu teenuseid, et töövõimet säilitada.”
Kevadel käis Lehtmets koos kaaslastega sotsiaalministeeriumis ja tegi ettepaneku korraldada ka töötavate töövõimetute rehabilitatsioon töötukassa kaudu. Kuigi mõtte vastu polnud ametnikel midagi, ei antud neile mingit konkreetset vastust.
Ebamääraselt vastas Eesti Päevalehele ka tööhõive osakonna peaspetsialist Sabina Trankmann. Ta küll möönis, et need inimesed vajaksid rohkem rehabilitatsiooniteenust, kuid otsustamiseni polevat veel jõutud. „Sellise muudatuse sisseviimine nõuab õigusaktide muutmist, samuti on tegemist riigieelarvet mõjutava muudatusega, mis eeldab täiendavate rahaliste vahendite planeerimist. Seega on tegemist ajamahuka protsessiga,” kirjutas Trankmann.
