Uudised

Janek Mäggi: eutanaasia ei muuda inimeste elu lõppu väärikamaks

23.04.2013

Suhtekorraldaja Janek Mägi möönab, et Andrei Hvostovi lugu elust Annaleenaga on liigutav, mõistetav ja paljudele kordaminev, kuid oma isa näite põhjal ta eutanaasiat siiski ei poolda ja leiab, et lahendus on perekonna hoolekandes.
Mäggi on isiklikult raske haigega kokku puutunud väga lähedalt ning haigus, mis lõppes surmaga, kestis enam kui viis aastat.

"Minu isa elutahe kustus siiski alles neli päeva enne surma, kui ta enam hästi kõneleda ei saanud, kuid siiski sain aru: "Tahan koju!". Reedel möödus nendest sõnadest kümme aastat," meenutas Mäggi.

"Sellistel puhkudel on väga suur erinevus, kas tegemist on veresugulase või hõimlasega või veel kaugema isikuga," märkis Mäggi. "Kõige lähedastemate inimeste puhul tahaks me neid iga väega kinni hoida. Kuid kui isa oli lahkunud, saime aru, et tal on nüüd kergem. Meil eriti polnud. Sest teda enam ei olnud."

Mäggi meenutas ühe tuttava lugupeetud arsti tunnistus, et 90 protsenti meditsiini kulutatavast rahast kulub surma edasi lükkamisele.

"Eutanaasia seaduslikkuse korral saaks kujundlikult öeldes väga palju raha kokku hoida, kui patsiendid ise sellega nõus on," pakkus ta ja lisas kohe, et juristi haridusega inimesena kardab ta, et inimene, kellelt nõusolekut küsitakse, ei pruugi aru saada, mida talt küsitakse, isegi kui ta vastab jaatavalt. "Moraalne probleem on samuti."

Oma isa näite tõttu Mäggi eutanaasiat ei poolda. "Ma tean, et ta tahtis väga elada. Püüdsime seda teha talle nii kergeks kui vähegi võimalik - elu. Teataval määral see ka õnnestus," meenutas ta. "Kuigi perekonna jaoks oli see erakordselt raske, ei olnud me valmis teda hooldekodusse saatma. Ja sellega poleks ta ka ise nõus olnud."

Mäggi sõnul tahtis tema isa näha lapselapsi. "Kaks esimesest sündisid tema haiguse ajal ja võib-olla isegi pikendasid tema elu. Andsid elutahet," sõnas Mäggi.

Lahendus on perekonna hoolekandes

Mäggi hinnangul on lahendus perekonna hoolekandes. "Oma lähedaste elu lõpu saab kergemaks teha kas neid hooldades või tasudes hooldustasu hoolekandeasutuses. Võib ka abi palgata," pakkus ta.

Ühiskond saab tema sõnul aidata, kuid mitte liiga palju. "Mulle endale meeldiks, kui elu lõpp oleks väärikas," rääkis Mäggi. "Isegi väga haigena saab jääda väärikaks. Kui endal jõudu ei ole, tuleb teistel aidata."

Mägi viitas ühele hoolekandeasutuse juhile, kelle sõnul on keskmise hoolealuse elatud aeg asutuses neli aastat. "Enamikul meist lõpeb elu, kui jõud on otsas. Neid on rohkem," arutles Mõggi. "Samas on kõik tragöödiad niivõrd isiklikud, et ühtegi üldistust teha ei saa."

Mäggi hinnangul peame me ise oma haigetega hakkama saama - nii perekonna kui ühiskonnana. "Inimese vaba valik surra on paratamatu. Kuid teisi sellele kaasa aitama kohustada on küsitav juriidiliselt, moraalselt ja eetiliselt," väljendas Mäggi oma arvamust. "Ükski seadus ei tohi juba ette luua halle tsoone. Nagu paljud maksusoodustused ei muuda majanduskeskkonda paremaks, ei muuda eutanaasia minu meelest inimeste elu lõppu väärikamaks. Kuid isiklikud kogemused on erinevad."

Allikas: 
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/janek-maggi-eutanaasia-ei-muuda-inimeste-elu-loppu-vaarikamaks.d?id=66012998

Andrei Hvostov: Annleena kui sümbol

22.04.2013

Annleena ei ole ainult isiklik tragöödia. See on ühiskondlik probleem 

Kirjutades Eesti Päevalehe laupäevalehes LP viimase nelja aasta kooselust ühe voodihaigega (õigemini tema hooldajaga), taotlesin teatud eesmärki. Tahtsin saata sõnumi omaenda põlvkonnakaaslastele: hoolitseme varakult selle eest, et meie lapsed ei peaks samamoodi kannatama. Vahend on nimetatud – vanurite kommuunid, mis on võimalikult eneseküllased, ise hakkamasaavad, iseenda eest vastutavad.

Elada koos saab üksnes nende inimestega, keda sa tunned, tead, armastad, kes jagavad sinuga teatud põhiväärtusi.

Kui Annleena oli mõnda aega Kunda hooldekodus (hinnalt üks talutavamaid lahendusi – see oli siis, kui tema kipsis jalaga tütar karkude najal liipas), jagades tuba veel kahe talle täiesti sobimatu naisega, nii iseloomult kui hariduslikult tagapõhjalt, siis oli see lihtsalt üks kurbmäng. Vaene Annleena elas otse öeldes vaimse ahistamise õhkkonnas. Te ei taha teada, millise. Mind isiklikult rabas see, et hämarduva mõistusega võivad madalama haridustasemega daamid arutada päevast päeva, lõputult, kellel palatis viibijatest on kõige suurem v**t.

Neid, kes on voodis pikali, ei saa enam mõnda ad hoc moodustatud kommuuni suunata või sundida. Isegi siis ei saanud/ei saa, kui nende mõistus on veel selge.

Julgen üldistada: tänaste pensionäride põlvkond allus olude sunnil nõukogude kollektivismi õõnsatele loosungitele, elades tegelikult ülla egoismi lippude all. Neil puudub ühiseluline kogemus või ka harjumus. Neid ei muuda enam.

Meie ainuke laps

Minu põlvkond on teine asi. Meil on varus oma paarkümmend aastat, valmistumaks päevaks, kui saabub hetk kodu uks lukku keerata, et minna teiste endavanustega kokku ning alustada vähenõudlikku kommuunielu.

Me peame seda tahes-tahtmata tegema. Peame? Vaadake ometigi iibestatistikat. Minu põlvkond on olnud laste sünnitamises… vähevõimekas, ütleks nii. Need vähesed lapsed, kes meil on, ei suuda tulevast Eesti „vanadekodu”-vabariiki kuidagi ülal pidada. Kuna meie põlvkond (sündinud viiekümnendate keskpaigast seitsmekümnendateni) on selle vabariigi üles ehitanud, sellisel kujul, hästi või halvasti, nagu see meid nüüd ümbritseb, siis tuleb loodu eest kanda lõpuni vastutust. Mitte lükata see praeguste kahekümneaastaste ja nooremate kaela.

Kõik katsed muuta minu põlvkonna iibelist käitumist on läbi kukkunud. Ettepanekuid on kõlanud mitmeid, sealhulgas minu suust, aga mingit otsustavat pööret ei tegudes ega isegi mõtetes pole toimunud.

Minu elu Annleenaga, ühe insuldijärgse voodihaige naisega tähendab muuhulgas seda, et mul ei saagi olla lapsi. Tema, see naine, kellel on tulnud viimase nelja aasta jooksul iga päev mähkmeid vahetada, toita teda lusikaga, pesta niiskete salvrättidega hõõrudes, ongi minu ja mu elukaaslase laps. Ainus laps.

See ei ole isiklik tragöödia. See on ühiskondlik probleem. Jumala või saatuse eksperiment minu ja minu elukaaslasega tuleb asetada õigele taustale.

Kas tahate, ma kirjeldan oma tundeid, kui ma kuulen järjekordselt sellist juttu, et Eesti ühiskond peab olema turumajanduslikult paindlik, elukutsete vahetamisel mobiilne, valmis alati uuteks väljakutseteks, hoidma vaimu teravana elukestvaks õppeks? Öeldud ameerika aktsendiga või kerges tartu murdes. See ei kannata trükimusta, mida ma mõtlen neid epistleid kuuldes.

Midagi samasugust võivad mõelda need, kellel on kodus kaks–kolm väikest last. Osaleda turumajanduslikus rallis, tited turjal, nõuab ülihead vormi. Nii vaimset kui füüsilist. Aga lapsed on vähemalt rõõm ja tulevik. Ent need põlvkonnakaaslased, kes peavad osalema turumajanduslikus maratonis lootusetus seisundis voodihaiget enda järel vedades… Ei mingit lootust, ei mingit mõtestatust, ei mingit tulevikku – kuid jõudu läheb ropult. Nagu tassiks igal päeval pärast leivaametist tulekut veel mõned tunnid ämbritega vett Ülemiste järvest Soome lahte.

Poliitikud ei saa probleemi lahendada. Neil on käed seotud. Kui ma kutsusin arutama reformi, mis peaks lapsevanemate poliitilist mõju suurendama, kostis Eesti erakondade esindajate suust süüdistusakt: siinkirjutaja olla vanurite vastu vaenulikult meelestatud, ta õhutavat põlvkondade vahelist vaenu. Seda ütlesid erakondade esindajad, kelle partei nimi algab „r”-tähega, „k”-tähega, „s”-tähega. Ettepanekud hakata riigi soosingul moodustama vanurite kommuune võivad tuua samasuguse süüdistuse – keegi tahab tulevastelt seenioridelt ära võtta seda vanaduspõlve, mille väärilised peaks olema „viie rikkama” hulka kuuluva riigi pensionärid.

Mina elan koos Annleena ja tema tütrega juba praegu sellises Eestis, kus üks pool elanikkonnast vaagub tagatoas hinge ja teine pool rabab selle nimel tööd teha, et hingevaakujad võimalikult kaua elus püsiksid. Tegeledes muul ajal elukestva õppega ning astudes järelejäänud jõuvarudega vastu uutele väljakutsetele.

Võtke seda sümbolina. Tuleviku sümbolina.

Allikas: 
http://www.epl.ee/news/arvamus/andrei-hvostov-annleena-kui-sumbol.d?id=66008642

Saatuslik hetk: "Palun lubage mul minna..."

21.04.2013

Andrei Hvostovi võimas lugu "Minu elu Annleenaga" sundis Ekspressi arhiivist otsima sarnaseid lugusid. Järgnev lugu ilmus esmakordselt 2010 aasta detsembris.

Pärast seda, kui Ellen Laap (77) sai teada, et tema haigus ei allu enam ravile, hakkas ta pooldama eutanaasiat.

“Minu nimi on Ellen. Perekonnanimeks pange neiupõlvenimi – Laap. Olen 77aastane.

Tervis ei luba mul enam elada. Tablettideta ma elada ei saaks. Suvel sain teada, et mu haigus ei allu enam ravile – mul on verepaksenemine, vee kogunemine organismi, mis on meie perekonnahaigus. Kaks täditütart on surnud samasse haigusesse. Tean ette, mis mind ootab. Süda upub. Õudne valu. Ja inimesed peavad elama sellega aastaid, kannatama hirmsat valu. See ei ole eetiline.

Miks ei taheta meil rääkida eutanaasia seadustamisest? Miks vaikitakse eutanaasiaküsimus maha? Sest meil on kõik humaanne?

Kaks viimast kuud olen elanud Kunda hooldekodus. Siin on väga puhas, soe, minu eest hoolitsetakse. Elan väga hästi. Aga tean mina ja teavad teised – siit elavana keegi enam välja ei lähe. (Juhataja Linda püüab vahele öelda, et “minnakse ikka”, kuid Ellenit see ei veena.) Juba selle kahe kuu jooksul on surnud kaks inimest. Midagi pole teha. Abistan siin üht naist, ta ei leia oma tuba üles, annan rohtu ja vaatan, et ta veega võtab ilusti… Seda ei ole ilus vaadata. Ma ei taha ise selleni minna.

Võin istuda tundide viisi. Teinekord jalutan koridoris. Aga hea võimaluse lasin ma mööda. Olin suvel haiglas ja viisin ühele naisele rohtu. Rohutuba oli lahti ja seal oli morfium. Esimene mõte oli, et mitu ampulli seal on… Tulin välja, kahetsesin, et sealt kaasa ei võtnud… Aga olen vana kooli inimene. Ma ei saa võõrast asja võtta. Siis ma otsustasin, et järgmisel päeval varastan… Aga järgmine kord oli rohutoa uks lukus ja ülejärgmine päev sain koju. Kui mul oleks olnud natukenegi rohkem julgust, oleks see mul tänaseks tehtud olnud.

Ma ei karda surma, see on kõigil ees. Surm annab mulle pääsemise kõigest. Mul on õigus oma elu üle siiski otsustada. Kardan kõige rohkem, et jään peast lolliks. See on kõige hullem. Ma ju näen, mis inimesed siin mu ümber on. Las see raha, mis riik minu peale kulutab, läheb parem neile, kel on lootus paraneda. Haigetele lastele, et nad saaksid terveks. Minul seda lootust enam pole. Siin on töötajad – põetajad, sanitarid, millist vaeva nad näevad! Nad peavad haigeid siduma, kui palju läheb materjali, milline raiskamine… Inimeste kulutamine. Ja kui vähe nad saavad palka.

Ma ei too kellelegi enam mingit kasu. Ainult tarbin. Söön. Kas see on inimlik… Toon näite: kui inimene on üle kuue aasta selja peal maas – ma tean sellist, ja tean ka neid, kes käivad ringi, mitte millestki aru ei saa –, tal on õudne valu. See on inimeste piinamine. Sain pojalt sünnipäevaks kaardi. (Ellen näitab. Sinna on kirjutatud: “Palju, palju õnne! Halb poeg Ensu...”) Näete… Ta peab end halvaks. Et ta ei saa mind aidata… See on ka tema kannatus.

Mind päästab huumor ja raamatukogu. Armastan Sofi Oksaneni. Tema “Puhastus” on täpselt see elu, mida me elasime. See on täpne lugu meie kannatusest. See, et mul on endal terve elu nutuhood olnud – algasid kaheksa-aastaselt –, on sõjaehmatus. 1941. aastast.

Ma jälgin neid maid, kus eutanaasiat tehakse. Antakse rohtu – ega ma ei tea ju, mis rohtu ma võtan –, ja kõik. Kui mulle täna öeldaks, et see rohi jääb nüüd viimaseks, ma võtan selle hea meelega vastu. (Juhataja Linda ütleb vahele, et kust tõmmata piir kuritegevuse ja aitamise vahele...) Arst pole ju süüdi, et mul on selline tervis. See on geenidest. Keegi ei ole süüdi, keegi ei taha haige olla, on ju nii.

Olen Võrust pärit, kuus klassi haridust, nimetan end ikka mustatööliseks. Olen olnud ilmajaamas radist, raudteepööranguid olen lumest puhastanud… Ma ei taha olla Ema Teresa. Ei taha piinelda elu lõpuni. Palun. Kas keegi mõtleks meie riigis eutanaasia seadustamisele? Miks arvatakse, et valu on inimlikum? Olen moraalselt murdunud. Ma tahan valu maha saada, ja surma ma ei karda. Surm on raske töö. Aga ma tahan surra.

Inimesele ei saa öelda, et teie kõlbate eluks ja teie ei kõlba eluks. Inimene ise ütleb seda… Seni pole ütlejaid olnud, nüüd mina olen.

Ja see ei ole mul depressioon. Sellest saaks üle. See on mu lõplik otsus.”

Allikas: 
http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/saatuslik-hetk-palun-lubage-mul-minna.d?id=36773905

Lehed