Jump to navigation

Avaleht

Eesti Omastehooldus

  • Avaleht
  • Ühingust
  • Projektid
  • Üritused
  • Kasulik teada
  • Uudised

Sa oled siin

  1. Avaleht ›

Uudised

Heljo Pikhof: Müts maha omastehooldajate ees!

07.05.2013

Omastehoolduse ning hooldusravi või hooldust vajavate inimeste põhjatu ja traagiline problemaatika on viimaks ka Eesti «eduühiskonnas» kõlapinda leidmas. Müts maha teemat süvitsi tundva ajakirjanik Tiina Kangro ees, kes on aastaid püüdnud seda meile selgemaks kirjutada!

Müts maha ka ajakirjanik Andrei Hvostovi ja tema tapva emotsionaalsuse ees, ilma milleta meie riigi hoolimatust kehastavad otsustajad sügaksid endistviisi ehk … kukalt! Pärast neljanda võimu otsustavust on sõnad küllap liigsed. Vaja on tegusid.

Vajadust kiirete tegude järele rõhutasid sotsiaaldemokraadid läinud aasta jõulude eel, kui nad tõid riigikogu suurde saali oluliselt tähtsa küsimusena omastehoolduse olukorra ja selle mõju nii majandusele kui moraalsele keskkonnale.

Tollal koorus välja, et ilma oma lähedastele pühendunud omastehooldajateta ei oleks meil hoolekande korraldamine üldse võimalik. Üheselt joonistus välja ka see, et Eesti riik käib omastehooldajate tasuta tööjõudu kasutades rahaga pillavalt ringi. Kui inimene on sunnitud kodus oma sugulase eest hoolitsema, ei saa ta tööl käia ja temalt jäävad ka maksud laekumata. Toona sai selgeks veel see, et puuduvad pädevad andmed selle kohta, kui palju hooldatavaid meil on, kus nad elavad ja millised on nende vajadused.

Alates 2005. aastast on täisealise inimese hooldajale toetuse maksmine olnud omavalitsuse kohustus. Raske puudega inimese hooldamise eest on see praegu 15 eurot ja sügava puudega inimese eest 25 eurot kuus.

Kui aga täistööjõus inimene peab näiteks voodihaige lähedase tõttu ka oma leivatööst loobuma, siis millest ta üldse elab? 2012. aastal oli statistikaameti tööjõu-uuringute andmeil Eestis vähemalt 14900 oma pereliiget hooldavat nn mitteaktiivset elanikku. Mida saab halvatud ema hooldav tütar või näiteks insuldihaiget poega hooldav ema endale osta või lubada? Mis siis veel rääkida sotsiaalsest elust!

Kes aga püüab, hambad ristis, oma palgatöö kõrvalt ka kodust koormat vedada (hinnanguliselt käib tööl 60 protsenti tööealistest hooldajatest), see põleb samuti varem või hiljem läbi. Vaimne ja füüsiline ülekoormus võib viia peresuhete katkemiseni. Ja kui ära on lõigatud mis tahes võimalus korrakski aeg maha võtta ja saada osa ühiskonna- või kultuurielust, siis mis jääb inimesele üldse üle, et end inimesena tunda? Nii ei püsi pikalt konkurentsivõimelisena tööturul, nii ei ole ka jõudu töö kaotamise korral uue ameti järele ringi vaadata.

Juba 18. sajandil inimkonda valgustanud Voltaire hoiatas, et üksikinimest ja temale elada antud elu ei tohi tuua ohvriks näiliselt suurema hüve pärast, olgu selleks kasvõi riik.

Meie «eduühiskonnas» ei taheta Euroopat “lummavate“ Eesti majandusnäitajate taga näha kõige tähtsamat – luust ja lihast inimest. Nii haigevoodisse surutud inimest kui ka tema lähedast, kel on sageli valida vaid koduorjuse ja rahaorjuse vahel.

2009. aastal vastu võetud perekonnaseadus sätestas «põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse». Hooldekodude kuutasu kõigub 500–1000 euro vahel, mida pensionist kinni ei maksa. Tihtilugu tuleb omastel endil sinna mähkmeid ja ravimeid tuua ning harvad pole ka hooldekodudes toimuvad inimväärikust alandavad seigad.

Riik täna hooldekodu teenust ei toeta, küll aga toetab ta 85 protsendi ulatuses ja 60 päeva aastas hooldusravi, mis tegelikult on mõeldud haigusest taastumiseks, mitte pidevaks hoolduseks.

Nõnda siis loksutatakse oma eakaid vanemaid või teisi haigeid armsaid ühest hooldekodust teise, et seda toetust maksimaalselt ära kasutada. Pisut rohkem on riigilt tuge loota üksikutel eakatel või muidu abi vajavatel inimestel: nemad võivad küsida vähemalt koduhooldust. Seda teenust napib samuti.

Ometi ei ole saladus, et vähegi endaga toime tuleva inimese parim keskkond – ka hääbumiseks – on omaenese kodu. Näiteks Norras on igal inimesel selleks seadusejärgne õigus. Vajaduse korral saadetakse abivajajale koju õde, kes aitab meditsiinilise poole pealt; hooldaja, kes hoolitseb patsiendi toitmise ja pesemise eest; koduabiline, kes käib näiteks poes ja koristab elamist.

25. aprillil tegi sotsiaaldemokraatide fraktsioon riigikogus valitsusele tegusa ettepaneku: muuta «Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015» nii, et meie hooldusravi korraldus lähtuks abivajajatele tegelikest vajadustest. Teisisõnu peab valitsus töötama välja toimiva süsteem, mis teeb hooldusravi kõigile abivajajatele kättesaadavaks ja vähendab omastehooldajate ränka koormat. Omastehooldajate probleemi lahendamine pole võimalik ilma kogu süsteemi korrastamiseta ja ilma, et rahastamisküsimused oleksid saanud vastused.

Meil tuleb endale aru anda, et hooldust ja ravi vajatakse kõige sagedamini üheskoos. Sestap tuleb ühendada riigieelarve, kohalike eelarvete ja ravikindlustuse võimalused ja tagada inimestele jõukohase omaosalusega hooldusravi. See tähendab, et pensionist peaks jaguma hooldekodu koha eest maksmiseks ja pisut jääks taskurahagi. Ja kindlasti nõuab eelisarendamist koduhooldus.

Euroopa Liidu raha eraldamine selleks, et «märgatavalt» vähendada omastehooldajate koormust ja aidata neil tööle naasta, mida sotsiaalminister nüüd suure suuga lubab, on üürike kergendus, sest euroliidust pärit rahasummad saavad peagi otsa.

Samuti on väga vähestel võimalik välja üürida või maha müüa kallihinnaline kodu, et tasuda hooldekodu pikaajalise teenuse eest. Kommuunis või sõpruskonnas vananemise idee ei sobi paljudele ja on samuti mitmete agadega. Samas ei tohiks kõrvale heita ühtki võimalust, mis võiksid tröösti ja kergendust pakkuda.

Vahest oleks hoolduskindlustuse mõte jätkusuutlikum? Või siis jätta tulumaksumäär 2015. aastast ühe protsendi võrra langetamata, millest võidaksid nagunii ainult suurema sissetulekuga töötajad. Ja edasi kanda „vabanevad“ 70 miljonit eurot hoopis omavalitsustele, kes saaksid turgutada koduõendust ja toetada erivajadustega inimeste teenuseid.

Heljo Pikhof
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

Allikas: 
http://www.saartehaal.ee/2013/05/07/heljo-pikhof-muts-maha-omastehooldajate-ees/

Kai Saks: Vanainimene pole laps

30.04.2013

Lapsed armastavad oma vanemaid. Mida muuta eakate hoolduses, et hooldamiskohustus ei viiks armastavat last võõrandumiseni?

Inimeste väärtushinnangud ja kombed on eri aegadel ja eri ühiskondades muutunud, siiski arvatakse, et põhilised emotsioonid on püsinud sarnastena. Hoolimine oma lähedastest tundub olevat üks sellistest. Ka siis, kui lapsed elavad vanematest kaugel, jääb hooliv side enamasti püsima. Kust siis tekib ühiskond, kus puudub „suur praktiline vajadus vanadest inimestest hoolimise järele”, nagu kirjutas 24. aprilli Eesti Päevalehes Villu Zirnask?

Hoolimine ja hooldamine on sarnased sõnad, tähenduselt ometi nii erinevad. Hoolimine on hea tunne sellele, kes hoolib, niisamuti sellele, kellest hoolitakse. Hooldamine võib tekitada helli ja tänulikke tundeid, kuid ka hirmu ja vastumeelsust mõlemale osapoolele. Pole midagi loomupärasemat kui hoolimine oma lähedastest – sellest ei saa ära väsida. Oma armsa hooldamine on karmim teema. Kui puudu jääb kõigest – oskustest, ajast, jõust ja rahast –, siis kaob lõpuks ka hoolimine, hooldaja ei saa enam iseendagagi hakkama.

Bioloogilised masinad

Eesti perepoliitikas valitseb teatud paradoks: kui perekonnaseadus paneb perele kohustuse oma abivajajaid aidata, siis hõlmab see pereliikmeid kaks põlvkonda üles ja alla, ehk vanavanematest kuni lapselasteni. Eesti perepoliitika ametlikult sõnastatud eesmärkidesse aga vanavanemad enam ei mahu, siin kuuluvad perre vaid vanemad ja lapsed.

Huvitavad on ka perepoliitika märksõnad – ametliku perepoliitika põhiküsimus on, kuidas tagada ühiskonna füüsiline taastootmine, säilitades samal ajal kõrge tööhõive. Tubli inimene on see, kes saab palju lapsi ja teeb kõvasti tööd. Ehk inimene kui bioloogiline masin. Vanas eas enam lapsi ei saada, ka füüsiline töövõime väheneb. Bioloogilise masinana on eakad kasutud. Ometi on meile antud võime elada 100-aastaseks ja vanemakski. Ehk on inimestel vaja ka traditsioone säilitada ja hoolivust taastoota? Seda suudavad kõige paremini eakad inimesed. Küllap see eristab inimühiskonda loomariigist, sest muidu piirduks inimese eluiga 50–60 aastaga.

Ühiskonna hoolivust näitab kõige paremini see, kuidas hooldatakse raskelt haigeid ja vanu inimesi. Kõigist teistest hoolimine on sellest alati eespool. Ühiskond, kelle jaoks kaotab inimene väärtuse, kui ta lahkub töölt, toodab hirmu vananemise ees. Meie enda vanemad ja vanavanemad jäävad ikka armsaks, kuid kusagil on „need teised” – „ühiskonnale koormaks olevad vanurid”, kellest oleks „parem lahti saada”. Nii nagu tulevikus meist endist.

Mida tuleks muuta eakate hoolduses Eestis? Kõige tähtsam on hakata eakaid kohtlema iseseisvate täiskasvanud inimestena igas mõttes, ka rahalises. Kui eakas vajab hooldust, mida tema pere talle pakkuda ei suuda, siis hooldusteenuste eest tasumisel peab omaosalus sõltuma inimese enese sissetulekust või üldisest varalisest seisust, laste (ja lastelaste) varaline seis ei puutu asjasse. Nii on see paljudes EL-i riikides. See muutus aitaks eakatel säilitada iseseisvust ja eneseväärikust ning vähendaks pereliikmete hoolduskoormust.

Kust selleks raha saada? Aeg on kriitiliselt üle vaadata pikaajalisele hooldusele/õendusabile eraldatava raha osakaal riigi eelarvest Kui Eestis eraldati 2010. aastal selleks 0,23% SKT-st, siis Soomes 2,20%, Saksamaal 0,98% ja Hispaanias 0,62%.

Paljudes riikides toimib analoogselt ravikindlustusega ka hoolduskindlustus, mis on päris kenasti vastu võetud. Kui laps või pereliige saab kodus olemise asemel tööl käia, laekub tema arvelt maksuraha. Ka olemasoleva raha sihipärasemast jaotamisest võib tekkida pisike reserv – õige teenus õigel ajal, mitte võimalikult kallis teenus igaks juhuks.

Lepime kokku miinimumi

Hooldusabi vajajate võrdseks kohtlemiseks peaksime kokku leppima minimaalse määra, mille ulatuses osutatakse abivajajale hooldusteenuseid ka siis, kui tal nende teenuste eest ise pole võimalik täies mahus tasuda. Need on teenused, milleta inimene toime ei tule. Olmetingimuste valik ja lisateenused mugavuse suurendamiseks on teine teema, see võiks jääda omafinantseerimisele.

Eesti tüüpiline koduhooldus aitab hakkama saada neil, kellel on probleeme väljaskäimisega või kodu koristamisega või kes vajavad näiteks haavandite hooldamist. Inimesele, kes vajab abi mitu korda päevas, seda üldiselt ei võimaldata. Koduhoolduse kättesaadavus on piirkonniti väga erinev.

Valik – eakaid ümmardada või vanurid hüljata – on meie teha. See on valik, mis me teeme iseenese jaoks.

Kai Saks
geriaater

Allikas: 
http://www.epl.ee/news/arvamus/kai-saks-vanainimene-pole-laps.d?id=66051140

Omastehooldajate ametlik arv on vaid jäämäe tipp

27.04.2013

Kuna riigi toetus puudub ja omavalitsuste makstav raha on pisike, ei kipu lähedast hooldavad inimesed Saare maakonnas oma staatust ametlikuks tegema.

Sotsiaalministeeriumi andmeil saab Saare maakonnas kohalikelt omavalitsustelt toetust 1. aprilli seisuga 125 omastehooldajat. Hooldusjuhtude arvuks on märgitud 134, neist kuue puhul on tegemist kuni 17-aastaste lastega, 128 puhul aga täiskasvanud hooldatavatega, kirjutab Saarte Hääl.

“Ametlik hooldajate arv on tegelikkusega võrreldes ikka väga-väga väike,” ütles Saare maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja asetäitja Anneli Tõru. Tema sõnul on neid, kes ühel või teisel moel oma lähedasi hooldavad, kindlasti mitu korda rohkem.

Lümanda valla hoolekandetöötaja Jelena Pšenitšnaja andmeil on ainuüksi Lümanda vallas 76 omastehooldajat. “Nad pole hooldajaks määratud, vaid hoolitsevad kodus oma lähedase eest, ükskõik kas nad käivad tööl või mitte.”

Nii tema kui ka Anneli Tõru sõnul ei kipu inimesed endale hooldajastaatust taotlema seetõttu, et riigi toetus omastehooldajaile puudub, omavalitsuste toetused on aga pisikesed.

“Kui hooldajal pole omavalitsuselt erilist toetust või teenust oodata, pole endast kui hooldajast teavitamisel mõtet,” tõdes Pšenitšnaja. Ta lisas, et rohkem kui rahalist toetust on hooldajal sageli vaja abi, mida pakuks koduhooldaja või tugiisik.

Maakonna 125 ametliku hooldaja peale on omavalitsuste makstavate toetuste summa ministeeriumi andmeil 3023,32 eurot.

Pšenitšnaja hinnangul pole 2005. aastaga võrreldes, mil ta veel algaja sotsiaaltöötaja oli, omastehooldajate jaoks midagi paremaks muutunud. “Teenuseid on küll juurde tulnud, aga need on inimestele rahalises mõttes kättesaamatud,” tõdes ta. Et olukord lähiaastail paraneks, ta ei usu.

Allikas: 
http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/omastehooldajate-ametlik-arv-on-vaid-jaamae-tipp.d?id=66040510

Lehed

  • « esimene
  • ‹ eelmine
  • …
  • 80
  • 81
  • 82
  • 83
  • 84
  • 85
  • 86
  • 87
  • 88
  • …
  • järgmine ›
  • viimane »
  • Omastehooldus meedias
  • EOH uudised
  • Teated
  • Eurocarers uudised
  • MTÜ Eesti Koduabi Selts
  • Telefon: 50 688 22
  • E-mail: info@omastehooldus.eu