Riigikogu arutas omastehoolduse olukorda

13.12.2012

Riigikogu arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimust: omastehoolduse olukorrast, selle mõjust majandusele ning moraalsele keskkonnale. Ettekannetega esinesid Tartu Ülikooli lektor Jüri Kõre, ajakirjanik Tiina Kangro ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Helmen Kütt. 

Kõre selgitas, et omastehooldus moodustab nii suure osa Eesti hoolekandest, et ilma selleta ei ole valdkonna korraldamine võimalik. Omastehooldusel on eeliseid, mida formaalne süsteem ei oma, ja puudusi, mida koostöö professionaalse sotsiaaltööga saab leevendada. Omastehoolduse toetamine on märkimisväärselt odavam kui võimaliku alternatiivi - institutsionaalse hoolduse - rahastamine. Kohalike omavalitsuste poolt määratud hooldaja või koduhooldusteenus kõrval eksisteerib vähetuntud ja -uuritud mitteformaalse omastehoolduse ja tasuliste teenuste süsteem.Hooldus – sealhulgas ka omastehooldus – tähendab jagatud vastutust. See on levinud euroopalik hoolduse käsitlus. 

Kangro märkis, et loomaks paremini toimivat ja majanduslikult põhjendatud omastehoolduse süsteemi peame täiustama oma teadmisi tegelikust olukorrast. Täna puuduvad meil andmed kui palju, kus, millises olukorras ja milliste vajadustega on meie hooldatavad, aga ka täpne ettekujutus terviku toimimisest. Tema sõnul ei teata isegi, kui palju on tekkinud registritesse puudega isikuid ja hooldajaid, kelle puhul rakendub nende staatus n-ö tööturumeetmena. 

Kütt käsitles omastehooldust läbi Eesti seadusandluse. Põhiseaduse § 27 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abi vajavate liikmete eest, perekonnaseaduse § 97 aga seda, et ülalpidamist on õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ise enese eest hoolt kandma. 2005. aasta 1. aprillist muudeti seadusandlust, mille tulemusena andis riik hooldajatoetuse maksmise üle täisealiste hooldust vajavate inimeste osas omavalitsustele. Täna on tavaliselt Eestis levinud puudetoetus raske puudega inimese hooldajale 15 eurot ja sügava puudega inimese hooldajale 25 eurot. 2010. aastal hakkasid kohalikud omavalitsused maksma ka puuetega laste hooldajatele toetust. Eri omavalitsused maksavad seda 19–100 eurot. Viimast küll väga harva, levinud on 19 eurot. Hooldajatoetuse maksmisega kaasneb sotsiaalkindlustusega hõlmamate hooldajate eest sotsiaalmaksu tasumine omavalitsuse poolt. Riik eraldab selleks rahalised vahendid. Täiskasvanute korral on hooldajatoetuse maksudest vajalik raha ja ka toetusraha toetusfondis, laste korral on see sihtotstarbeline laekumine. 

Kütt märkis, et omaste hoolduse riikliku tähtsa küsimuse toomine Riigikogu suurde saali peaks juhtima nii seadusandjate kui ka üldsuse tähelepanu sellele, et olukorras, kus Eesti elanikkond vananeb ning maksumaksjate arv väheneb, tuleb nii inim- kui rahalist ressurssi õigesti kasutada. „Eesti ühiskond on hakanud viimasel aastal seda mõistma, et nii riiklike kui kohalike omavalitsuste poolt pakutavate hoolekandeteenused ei taga aga inimestele kindluse ja turvatunnet ning tekitab tegelikult võõrandumist ühiselust,“ ütles Kütt. Ta lisas, et omastehooldajad on muutunud puhvriks avalike teenuste pakkumisel või nende puudumisel. Kütt avaldas lootust, et nende probleemidega on võimalik tegeleda erakondliku poliitika üleselt, võttes aluseks teadlaste uuringud, kaasates huvirühmad ning otsides paremaid sotsiaalpoliitilisi lahendeid ja vaadates üle ka seadusandluse ja vajadusel seda ka muutes. 

Läbirääkimistel võtsid sõna Maret Maripuu, Margus Tsahkna ja Mihhail Stalnuhhin. 

Istungi stenogramm on kättesaadav Riigikogu kodulehelt.

Allikas: 
http://www.riigikogu.ee/index.php?id=175028

Jüri Kõre: passiivsed noored ja aktiivsed vanad

26.11.2012

Aktiivsena vananemise ja põlvkondade solidaarsuse Euroopa aasta hakkab tasahilju, ilma Eesti inimestesse nähtavat märki jätmata läbi saama. Ametlik info sotsiaalministeeriumi koduleheküljel ütleb, et aasta põhisündmusteks on avaüritus veebruaris, ajakirja Sotsiaaltöö erinumber ja lõpuüritus detsembris. Lisaks Euroopa Liidu ühisprojektid.

Näiteks on 2011. aasta lõpus ELi avaliku arvamuse monitooringusüsteemi Eurobaromeeter
raames tehtud kaks ulatuslikku uuringut. Üks neist on tavapärane igast riigist tuhat vastajat haarav kvantitatiivuuring ja teine palju harvemini harrastatav saja eaka eurooplase lugu käsitlev kvalitatiivuuring.

Ühisprojektiks saab nimetatada ka vastavat kodulehekülge, mis informeerib avalikkust kõigis liikmesriikides toimunust ja toimuvast. Sellelt leiab tavapäraseid üritusi (aasta seeniori valimine, eakasõbraliku kogukonna (omavalitsuse) konkurss jne).

Polegi kättesaadav!

Aga on ka uuemaid ja innovaatilisi ettevõtmisi. Näiteks erasektorile ra has tus küpsesse arendusfaasi jõudnud infotehnoloogiaprojektide võistlus. Kahekümnest esile tõstetud projektist pärineb valdav osa läänepoolsest Euroopast, idast vaid üks Tšehhi ja üks Ungari arendustöö.

Sisu poolest on enamik sõelale jäänutest meie spetsialistidele tuntud, need kuuluvad telemeditsiini, e- ja m-tervise, koduhoolduse ja -õenduse töötajatele vajalike IT-põhiste töövahendite ning teleturva (mitmesugused hädakutsungisüsteemid) valdkonda. Või pakuvad eakatele, kes ei ole selgeks õppinud tavaarvuti kasutust, tahvelarvutipõhiseid kommunikatsioonivõimalusi.

Paraku on selliseid lahendusi meie praktikasse jõudnud ainult üksikuid. Tõsi, erasektor kasutab interneti- või mobiilipõhist suhtlust kliendiga aktiivselt. Eurobaromeetri küsitlusele vastates on 49 protsenti Eestis intervjueeritutest tunnistanud, et moodsad tehnoloogiad on neile kättesaamatud või nad ei saa nende kasutamisega hakkama. See on küll ELi keskmisest parem (tervikuna on tehnoloogilisi raskusi 53 protsendil ELi kodanikest), kuid ei ole kooskõlas meie teadmisega, et e- ja m-teenused jms on kõigile või peaaegu kõigile kättesaadavad.

Iseenesest ei ole midagi hullu, et me ei ole ühes pisut propagandamaigulises ürituses viie tublima (aktiivsema) hulgas. Terve eelneva kümnendi, 2000.–2010. aasta jooksul oli ju sotsiaalne kaasatus üks ELi esiletõstetud teemasid. Sellega seotud kitsamad küsimused (tööhõive, haridus, tervis, vaesus, osalus jne) moodustavad ka eakate aktiivsuse või passiivsuse aluse.

Samad probleemid jäävad päevakorrale järgneval Euroopa Liidu rahastamisperioodil ja on valitud üheks Eesti prioriteetseks rahastus valdkonnaks.

Käesoleval ajal, kui noorte töötus on jõudnud mõnes riigis uuema aja tippnäiduni, on päevakajaline pigem noorte aktiivsuse toetamine. Siiski pole ükskõik, mida me oleme eespool nimetatud kümnendist ja käesolevast aktiivse vananemise sildi saanud aastast õppinud ja oma edaspidises tegevuses arvesse võtame.

Soovid ja tegelikkus

Alustame mõnest faktist, mida Eurobaromeeter vananemise ja eakate elu-, töö- ja
pensionikorralduse uurimisega «avastas». Ühe üsna argipäevase küsimuse «Kas teil on mõnikord raskusi olnud arvete maksmisega» vastused on Eurobaromeetri uurijad põhjalikult läbi mänginud koos rahuloluhinnangutega. Need puudutavad eri eluvaldkondi (tervis, töö, elamistingimused, igapäevaelu, isiklikud suhted).

Kõige vähem pole arvete maksmisel probleeme mitte sellel rühmal, kellel on hea töö, hea tervis või muud sellelaadsed näitajad, vaid hoopis neil, kel on korras isiklikud ja peresuhted. Keskmiselt on arvete maksmisel raskusi olnud viiendikul küsitletutest, väga heade peresuhetega rühmas aga ainult seitsmendikul.

Töökangelaseks olemine või sportlik eluviis üksinda ei taga turvalist pensionipõlve, perekond on ja jääb sellel ajajärgul lõplikuks raskuste või murede lahendajaks.

54 protsenti Eestis intervjueeritud inimestest on valmis jätkama pensioniea saabudes töötamist, ELi keskmine on 33 protsenti. Kuid silmas pidades meie väikseid pensione ollakse töötamisega nõus valdavalt praegustel tingimustel, st pensioniealine saab täistöötasu ja pensioni.

Läänepoolsetes riikides on hinnatud teistsugune skeem: 65 protsenti eakatest nõustuks osaajaga töö ja osapensioni saamisega. Kõrvutades töösoove tegeliku rakendusmääraga (65–69-aastastest töötab 20 protsenti, 70–74-aastastest 15 protsenti) on vahe väga suur.

Seadavõrd, kuidas see protsent suureneb (kui suureneb), kasvab ilmselt mõnedel poliitikutel kihk töötavate eakate pensionitingimusi muuta (pensione vähendada). See võib kokkuhoiu asemel anda aga oodatule vastupidise tulemuse: tööst loobumise ja pensionikassasse sissemaksete vähenemise.

Kogu erinevust töösoovide ja tegeliku töötamise vahel ei saa seletada diskrimineerimisega. Küll aga ühte osa. Iga neljas intervjueeritu on kas ise tundnud või olnud tunnistajaks eakate tööalasele tõrjumisele.

Tõrjutute suhtarv pole küll ELi keskmisest (20 protsenti) palju suurem, kuid annab märku sellest, et sooline diskrimineerimine pole ainus probleem, millega uhkelt kõlavate siltidega – kantsler, volinik, ombudsman ega – uste taga istuvad ametimehed peaksid tegelema.

Hooldajate soovid

Paindlikkus on teema, mida tõstetakse esile seoses vananemisega üldiselt või sellel elujärgul aktiivsuse säilitamise, aga ka eakate hooldusega. Eakate hooldus kui eri põlvkondi puudutav probleem on terav ka Eestis.

See kohustus lasub küsitluse andmetel 17 protsendil Eesti täisealistest elanikest. Rahvastiku
vananedes hooldatavate hulk suureneb ja hooldus muutub keerukamaks. Perede vaesus ei luba oma töö kergendamiseks kuigi palju kasutada uusi tehnoloogiaid, abivahendeid jms.

Teisalt nõuavad tööandjad kõigilt, ka hoolduskohustusega töötajatelt, järjest pingelisemat tööd. Nii lõpeb mõnikord hooldaja jõud enne hooldusvajaduse äralangemist.

Eesti intervjueeritud näevad seda tööd kergendavate või hooldajat toetavate valitsuse esmaste sammudena otsest või kaudset majanduslikku abi: 52 protsenti peab vajalikuks hooldajatoetuse suurendamist, 29 protsenti hooldusaastate lisamist pensionistaažile praegusest suurema koefitsiendiga.

Kuid tähtsad on ka tööturu paindlikkuse tegurid: 38 protsenti soovib paindlikku tööaega, 26 protsenti osaajaga töötamise võimalust, 21 protsenti lisapuhkust ja 21 protsenti õigust naasta pärast hoolduse lõppu endisele töökohale.

Need on teemad, mida paindlike töösuhete saabumist tõotava töölepinguseaduse arutelu ajal 2009. aastal aktiivselt ei käsitletud. Kuid kindlasti on hooldajate seisukohast tegemist lahendustega, mis vääriksid käsitlust detsembris omastehoolduse arutelu plaaniva riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil.

Lõpuks eestlaste hinnang ühiskondlikele institutsioonidele eakate poliitikale pühendatava tähelepanu kohta, skaala on –10<–>+10. Valitsus +0,5, omavalitsused +3,3, ärisektor –0,1, mittetulundussektor +6,1.

Allikas: 
http://www.tartupostimees.ee/1054290/juri-kore-passiivsed-noored-ja-aktiivsed-vanad

Riik: vaimupuudega lapsi peaks vähem õpetama

16.11.2012

Moraalne löök puudega lapse vanemale on, et nende last peetakse tervest vähem väärtuslikuks, kahetseb Tartu Maarja kooli direktor Jaanus Rooba riikliku õppekava muudatust abikoolis.

Varem polnud seadustes toimetuleku- ja hooldusõpe teineteisest eraldatud ja neid rahastati ühtmoodi. Nüüd leiab riik, et kuna vaimupuue on ravimatu haigus ja nende õpilaste eakohane areng jääbki paariaastase lapse tasemele, tuleb hooldusõppel olevate laste koolinädala mahtu piirata.

Kui kõikidele teistele koolilastele on Eesti haridussüsteemis vastavalt vanusele ette nähtud 20–32 õppetundi nädalas, siis hooldusõppe lastele on seaduse järgi määratud 20 tundi. Selle alusel eraldatakse koolidele ka pearaha ning see tähendab, et koolil jagub hooldusõpet saavate laste jaoks õpetajate palgaraha vaid neljaks tunniks päevas. Seda alates esimesest kuni üheksanda klassini.

"Toimetuleku- ja hoolduskool olid varem koos ja võrdselt rahastatud ja seal käivaid lapsi õpetati võrdselt. Nende arv suurenes ja asi toimis. Nüüd õppemahtu vähendati ja see on hooldusõpet vajavate laste suhtes ebavõrdne. Oletan, et õpetajate palka on vaja kuidagi tõsta ja see on hea võimalus, kus kokku hoida," aimab Rooba ja rõhutab, et kui põhikoolis õpib Eestis üle 110 000 lapse, siis hoolduskoolis käib neist alla 300. "Neid lapsi on ju väga vähe!"

Rooba sõnul näitab riigi otsus varjatult, et hooldusõppel olevate laste koormust pole vaja tõsta, kuna nad nagunii ei arene.

"Ega keegi otse välja ei ütle, et peaksime neid vähem õpetama, kuid just seda arvatakse," leiab Rooba, et sammhaaval liigutakse suunas, kus tervete ja puudega laste vahele on tõmmatud piir, nagu oli vene ajal. "Jutumärkides öeldes polnud puudega lapsi tol ajal olemas. Nad viidi suletud hoolekandeasutustesse ja neid peeti õpetamatuteks. Neid ei haritud, ainult hooldati," selgitab Rooba.

Tegevusetu laps kängub

"Täna on ajad teised. Lastele tuleb luua elu- ja õppetingimused, mis vastavad nende võimetele ja vajadustele, et nad saaksid ühiskonnas elamisväärselt elada," kardab Rooba, et õpetamist piirates toimub langus tagasi. "Kõik lapsed on seaduse ees võrdsed. Kui neid nii ka koheldakse, tekib vanematel riigi vastu usaldus, sest näidatakse välja hoolimist. Nüüd võetakse see võimalus ära."

Elu on Rooba sõnul näidanud, et vaimupuudega lapsi on võimalik õpetada: "Muidugi on ka erijuhtumeid ja progresseeruvaid haigusi, mille puhul tase langeb, kuid enamik lapsi siiski areneb, kui nendega õigel ajal tegelema hakatakse. Kooliküpsus on lapse õpetamiseks kõige magusam aeg. Kui lapse kasvamise ajal temaga ei tegelda, siis ta jääbki kängu ega arene. Muutused ei tule üleöö."

Seda, et hooldusõpet vajavatele lastele ei saa anda tavaõpet, peab Rooba loomulikuks. Selleks, et nad aga võimalikult palju areneksid, on neid vaja tegevustesse kaasata.

"Nemad õpivad koolis igapäevaseid toimetulekuoskusi: sööma, jooma, riietuma, tualetis käima, suhtlema oma võimete kohaselt, kasutades selleks ka tehnilisi abivahendeid. Samuti saavad lapsed läbi muusika, kunsti ja tantsu ka hingele vajalikku." Rooba ütleb, et nad tahaksid lastega edasi tegelda nii nagu varem: "Praegu teeme ka, pole kedagi koondama hakanud ja kasutame sisemisi ressursse, aga kui riik enam raha ei anna, siis lõputult seda kahjuks teha ei saa."

Ema: "See teeb väga haiget!"

Erihoolt vajavate laste vanemad on riigis pettunud. Merle, kelle vaimupuudega poeg Karl õpib Tartu Maarja kooli kümnendas klassis, on tutvunud ka haridus- ja teadusministeeriumi spetsialistide öelduga, kus seisab, et puudega lapsed ei saa neid ümbritsevast aru ega arene ja seetõttu pole neid mõtet teistega võrdselt õpetada.

"See teeb väga haiget! Ja väide, et puudega lapsed ei arene, viib mõtted tagasi nõukogude aega. Meie laps on sügava puudega ja praktiliselt ei räägi. Ta kasutab suhtlemiseks oma viipekeelt. Koolis on ta õppinud endaga rohkem hakkama saama ja arengut on näha. See ei tule nii kiiresti kui tervetel lastel ja on kurb, et kuigi nendega peaks nagu tervete lastegagi suuremaks kasvades just rohkem tegelema, võetakse see võimalus ära," on Merle nördinud.

Sama kooli üheksandas klassis õppiv Ergo sai sünnitrauma tagajärjel ajukahjustuse. Tema liigesed on moondunud, ta ei kõnni, ei istu, ei seisa ega haara. Tema ainsaks suhtlusvahendiks on nutt ja naer.

Kuigi Ergo vajab pidevat abi ja tema areng on püsinud stabiilselt muutusteta, on ema Imbi sõnul siiski väga oluline, et lapsi ei jäeta tähelepanuta: "Kui puudega lapsed kõigest eemale jätta, siis nad jäävadki nii, et ei tea mitte millestki mitte midagi," leiab Imbi.

Allikas: 
http://ohtuleht.ee/499823

Lehed