Loodava valitsuse koalitsioonileppesse jõudnud omastehoolduse reform on kindlasti tõeliseks kergenduseks neile paarisajale tuhandele inimesele, kes on pidanud tegelema eakate omaste hooldamise korraldamisega. Midagi pole parata, tegu on vananeva ühiskonna järjest suurema probleemiga. Kodused hooldajad on hädas olnud väga mitmel moel. Kodus hooldamine on kulukas, kuid hooldekodusse paigutamine on tihtipeale kas veelgi kulukam või suisa ülejõukäivalt kallis.
Lisaks on see füüsiliselt raske, kurnab ka vaimu ega jäta piisavalt aega ja jõudu pere ülalpidamiseks raha teenida. Nii võivad teenimatult kannatada teised pereliikmed, eelkõige lapsed. Hooldatavaile endile on see ennekõike aga väärikuse küsimus, sest perele koormaks jääda ei taha keegi, kuid keskmine pension ei katnud seni ligilähedaseltki hooldekodu kulusid.
Nüüd on peamine, et täpsemate reeglite paikapanekul ei hakkaks domineerima hüvitamist välistavad asjaolud, sest saatan peitub tihtipeale just detailides. Kui keskmine vanaduspension on praegu 595 eurot ning keskmine hooldekodukoht maksab 1000 eurot, siis riigi raha ootel on hooldekodudel teenusehindade tõstmise isu kerge tekkima. Arvata võib, et riik ei hüvita automaatselt kallite hooldekodude hinnavahet. Aga kui odavamatesse hooldusasutustesse vabu kohti ei jätku, siis on pered vana probleemi juures tagasi – kui riik maksab kallimate puhul vaid osaliselt, järelikult tuleb puudujääv summa ikkagi perel endal leida. Või näiteks ei hüvita riik kodulähedase hooldekodu hinnavahet, vaid on Tallinna inimese puhul nõus maksma kinni üksnes riigi teises otsas asuva kõige odavama hooldekodu koha.
Rolli mängib seegi, kas vahe tasumisel arvestab riik jooksvaid hooldekoduhindasid või fikseerib tänased hinnad ega muuda neid pikkade aastate jooksul nagu kunagi juhtus lastetoetustega. Nii saaksid poliitikud küll raporteerida, kuidas nad hooldusreformi läbi viisid, kuid abivajajate jaoks poleks muutused piisavad. Kui hüvitatava summa peavad tagatipuks omavahel ära jagama riik ja omavalitsus, siis valitseb ka sel juhul oht – äkki hakkab omavalitsus jonnima ja ütleb, et tal pole selleks vaba raha?
Nii saame hinnangu reformi inimsõbralikkusele anda alles detailide selgumisel. Praegu väljakäidud plaan on vähemalt esialgu siiski paljulubav.
