Kui võrrelda Eestit tabanud haigust leetritega, on Sirp vaid üks punane täpp kehal, mis on üleni lööbest haaratud, kirjutab ajakirjanik ja telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro.

Kui Sirbi ümber võimlemisharjutuste tegemiseks läks, haakus teemaga Eesti igast otsast kaugelt rohkem inimesi, kui keegi arvanud oleks. Kultuur ja selle kajastamine olid äkitselt pildil, kuigi suurele osale haakujaist polnud see leht pikki aastaid mingilgi moel korda läinud ja seegi, et ta veel üldse olemas, sai paljudele ilmselt teatavaks alles hiljuti, kui Postimees hakkas iga nädal paari sealset lugu oma veebilehele üles riputama.

Seega ütleme ausalt välja: asi pole ju Sirbis. Asi on aastatagustes sündmustes, mis päädisid kavalalt väljamõeldud etendustega presidendilossi keldris ja seejärel laululaval, millega riiklikud poliittehnoloogid püüdsid vaibutada rahva janu muutuste järele. See janu aga püsib.

Hartast on möödas üle aasta, aga vaatamata Jääkeldritele ja Rahvakogudele usaldamatus ja vastasseis ühiskonnas kestab, võttes iga järgneva emotsioonipuhanguga üha keerulisemalt analüüsitavaid vorme. Kui võrrelda Eestit tabanud haigust leetritega, on Sirp vaid üks punane täpp kehal, mis on üleni lööbest haaratud.

Tänaseks võib ilmselt väita, et võimulolijate poolt rahva rahustamiseks käikulastud poliit- ja sotsiotehnoloogiline juhtimine on siiski läbi kukkunud ja vähesed on toimuva üle uhked. Juba mõnda aega tagasi on meie kõikide silme all tekkinud revolutsiooniline situatsioon (väga «kultuurne» ja eestlaslikult vaoshoitud), kuid kuna keegi väljastpoolt pole seda meile öelnud, teeme näo, et ka me ise ei märka, lootes vargsi, et küll keegi varem või hiljem asjad paika loksutab.

Uue poliitilise perioodi esimeseks märgiks võib tegelikult lugeda juba Indrek Tarandi mäekõrgust võitu eelmistel europarlamendi valimistel. Mis muu kui demonstratiivne soov muutuste järele sunniks enam kui sadat tuhandet inimest andma ei-tea-kust tulnud sõjamuuseumi direktorile oma hääle, jättes iga päev meie riigitüüri keeravad tuntud poliitikud sinnapaika.

Kuna aga Tarand kadus kiirelt ja üsna jäljetult Brüsseli magusroosasse uttu ning talle hääle andmisega ei saavutanud me Eestile mitte midagi, parandas see küll moraalses mõttes pisut me enesetunnet, kuid poliitilisi ville riigikehal ei ravinud.

Nüüd siis vallandas palavikuhoo kultuuriministri (tegelikult ju järjekordne) kultuuritu käitumine. Sirp muutus hetkega meie rahvuskultuuri ja kodanikuõiguste lipulaevaks, sõnavabaduse eelviimaseks verstapostiks, mille langemise järel kägistatakse ERR ja seejärel kõiki meid. Võimurite poolelt  hakati otsima konspiratsiooni, nende vastaspoolel jagunesid aga kultuuri- ja poolkultuuriinimesed nüüd veel ka ise kaheks: osa avaldas valmisolekut viskuda ambrasuurile vana Sirbi eest, osa oli aga viivitamatult nõus pugema samasse paati riigiga mesti löönud revolutsiooniliste zaumiitidega: olgu selle kultuuriga nüüd kuidas on, aga ehk õnnestub siin konnatiigis vähemalt vett segada!

Ka zaumiitide pealesööstu võis tegelikult vaadelda kui selle, paraku seatud ülesande jaoks vajalike teadmiste ja eeldusteta seltskonna rahulolematust ja (olgugi et kellegi lollusest) vabaks jäänud valest kohast hoolimata võib-olla üsna siirast soovi midagi olulist siin ühiskonnas muutuma sundida.

Aegade jooksul paljude ikete all kannatanud eesti rahva eneseteadvus ning valmisolek oma tahet väljendada ja elu kujundada üha kasvab. Eriti selgelt avaldus see hiljutiste valimiste eel. Kuna vastusena sellele tuleb aga võimulolijate poolt prohmakaid ja valekäike nagu Vändrast saelaudu, särtsubki õhk elektrist ja see, mis veel hiljuti oleks vaikides alla neelatud, tekitab täna ühiskondlikku ülierutuvust.

Meie juhtpoliitikud heidavad rahvale ette rahulolematust nüüd, mil ollakse kogu ajaloo haljaimal oksal. «Näete, mida me teie heaks oleme ära teinud, eelarve on korras, riik on korras, püüdke nüüd teie vähemalt iseendaga hakkama saada. Olge uhked,» kõlab hüpnootilise keeruga sõnum. Kujukalt avas juhtpartei subkultuuri maailmavaate Jürgen Ligi hiljutises Arteri-intervjuus. Ta selgitas, et mistahes teisel rahandusministril oleks pea võimatu tema poolt aastatega soojaks istutud ametikohal hakkama saada, sest kogu tarkus on ju tema peas, edumaa on meeletu ja uuel mehel-naisel võtaks selle kõige õppimine aastaid.

Ega Ligi ei luiska. Ta mõtlebki nii, ja on omaenese mõtetest sedavõrd joobes, et isegi riigi suurimale päevalehele intervjuud andes ei tule talle pähe, et ministritöös kogutud info pole tema eraomand. Ja et ministeeriumis on lisaks poliitjuhile ka (idee järgi professionaalne ja mittepoliitiline) ametnike aparaat, kus teadmised talletatakse ja nendega töötatakse riigi jätkuvuse nimel ka järgmise, ülejärgmise ja üleülejärgmise valdkonnajuhiga.

Veelgi enam, just temal, Jürgen Ligil, on kohustus juhtida seda asutust nii, et töö käiks kui kellavärk ka valitsuse vahetudes. Meie probleem ongi selles, et tema, Andrus Ansip, Rein Lang ja paljud teised rahvateenrid on ennast valitsema unustanud, ajanud sassi riigi asja ja oma mina, minetanud igasuguse kriitikameele ja kaotanud kontakti tegelikkusega.

Kõlab irooniliselt, aga me olime õnnelikumad ja ka uhkemad siis, kui meil veel valitsused vahetusid. Oli küll «ebastabiilsem», aga toimus vähemalt areng. Inimestel oli lootus ja usk, et kui ühtedel asi ebaõnnestub, tulevad järgmised ja teevad paremini. Ka võimulolijatel on tähtis teada, et neile hingatakse kuklasse ja et asendamatuid ei ole. Ega siis asjata pole vabade riikide poliit­elu tsükliline.

Muidugi on pisut üllatav, et stagneerumine ja raskekujuline teerullisündroom võib tekkida juba kahe võimuloleku perioodiga. See on ilmselt pärandus eelmisest riigikorrast. Kahjuks näib sedalaadi pärandus kanduvat toiduahelaid ja «kultuuri» pidi ka vigaste poliitbrändide järelkasvule.

Siin ongi vastus küsimusele, miks meil Eestis on viimastel aegadel nii halb vaimne kliima. Meil on nüüd paljukiidetud stabiilsus (kui selleks ikka saab pidada ülitugevat sõltumist eurotoetustest, teadmatust pensionisüsteemide tulevikust, inimeste massilist lahkumist kodumaalt ja hättasattunute toetusvõrkude nõrkust), aga makstud maksude eest oleme vastutasuks saanud teadmise, et riigil läheb hästi, aga kodanikud on oma hädades ise süüdi.

Suure kiidukära ja targa näoga ehitatakse euroopaliku liberalismi juurde kuuluva ennetava tugivõrgu asemele «vajaduspõhist» vaesteabisüsteemi, mis – oh seda üllatust tulevikus! – toodab vaid juurde neid, keda tuleb päästma jäädagi. Nüüd siis on aga sihikule võetud ka meie senine kalleim vara – ettevõtjad: harjutagu ka nemad edaspidi muru närimist.

Me ei kuula kedagi, me ei õpi millestki, ja kasutame Tõstamaa koolipoiste käitumisstiili. Milleks muuks saaks nimetada hiljutist reaktsiooni riigikontrolli raportile, kus avalikus ruumis esitatud rõve sõim ei mahtunud enam üldse mingitesse piiridesse.

Kust see kõik ometi tuleb? Taasiseseisvunud Eesti kolmeteistkümne valitsuse seas on, tõsi, olnud kehvemaid ja paremaid. Kaht viimast, eriti praegust, ei saa aga enam valitsuseks pidadagi – see pole riiki juhtiv meeskond, vaid wolf-pack, eraldiseisvate ja omatahtsi tegutsevate isikute kogum, kus igaüks teeb, mida tahab, murrab, kui tahab, ja heal juhul veel ka vaimutseb, kuidas oskab.

Kui üks mõne seisukoha välja käib, tõttab mõni teine kiirelt seda ümber lükkama. Siis ilmub välja peaminister ja teatab sinna juurde veel midagi kolmandat. Meenutagem kas või haldusreformiga seotud kommunikatsiooni. Näiteks seda, kuidas ühel heal päeval pakkus põllumajandusminister (!) välja idee, et regionaalprobleemide lahendamiseks tuleks tosin riigiasutust pealinnast eemale kolida.

Kui kära taevani tõusis, teatas valdkonda juhtiv regionaalminister, et temal on siiski teised plaanid. Valitsus polnud aga teemat veel arutanudki. Näidete rida on siin lõputu, ulatudes isiklike seisukohavõttudeni rahva raha eest ostetavate jalgpalliülekannete asjus, ja mis siis imestada, et ka kultuurilehe toimetuse komplekteerimiseni.

22-aastase Eesti tegevjuhtkond meenutab nootide ja dirigendita orkestrit, kus formaalsetele kvaliteedinõuetele vastavad orkestrandid küll hoolega oma pille saevad, aga saali kostab vaid kakofoonia. Sellises kolekõlas me juba mõnda aega elamegi. See tekitab inimestes arusaamatust ja ängi. Kõik võimalused midagi parandada on aga järjekindlalt mööda lastud. Ka hetkeks õhus olnud võimalus, et kultuuriministri tagasiastumisega algab puhastus, on jäänud kasutamata: valitsusjuht pareeris küsimuse Langi lahkumisele järgnevatest sammudest teatega, et iga mees vastutab ise oma tegude eest.

Nii võibki Eesti praeguses riigijuhtimises leida palju sarnast Sirbi ümber toimunuga. Kaur Kenderi tiimi viljeldud nn gonzo-stiili võttis Peeter Sauter, kes on võimeline tõlkima  Bukowskit (erinevalt Kenderist, kes sellega eriti hästi hakkama ei saanud) ERRi kultuuriportaalis kokku nii: «Varjamatult enesekeskne ja rõhutatult profaanne. Ei kirjeldata sündmust, aga seda, mis minuga juhtus, kui ma sattusin sündmusest ja seal osalejatest kaugelt mööda jalutama ja purjus oksendamiste vahel nägin vilksamisi ka sündmust, aga suuremat see mind ei kottinud, sest mul oli pohmell.»

Võib-olla mitte päris oksendades, aga ka valitsustiim tegeleb meil juba mõnda aega riigi arendamise arvel gonzoliku eneseimetlemisega, mille varjus asendub nii valdkondlik professionaalsus, koostöötahe kui vastutus üksnes poliitikaga.