11. detsembril Toompeal peetud arutelul „Elu mõte on elusam elu“ jäi kõlama tõdemus, et omastehoolduse kitsaskohti on juba piisavalt kaardistatud ja lahatud, nüüd on viimane aeg lahendusteks, mis ka tegelikkuses parandaksid nii hooldatavate kui hooldajate heaolu.

„Olukorras, kus ühiskonnas on hoolekande vallas igal aastal puudu vähemalt 150 miljonit eurot, erinevad teenused, aga ka rahastamine on laiali pillutud ning killustatud tervishoiu ja sotsiaalhoolekande vahel ning paljud omavalitsused ei suuda abivajajatele pakkuda isegi seadusega ette nähtud teenuseid, tuleb see ping-pong lõpetada,“ ütles riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees Helmen Kütt.

Küti sõnul peavad peeglisse vaatama nii riik kui kohalikud omavalitsused. „Omastehoolduse probleemid nõuvad kindlasti erakondadeüleseid lahendusi. Vaid koostöös jõuame muudatusteni, mis inimesi reaalselt aitaksid,“ lisas ta. „Eakad hooldusvajadusega inimesed tahavad enamasti elada võimalikult kaua oma kodus. Selle tagamiseks tuleb pakkuda inimestele erinevaid teenuseid, olgu selleks siis koduteenus, tugiisikuteenus või sotsiaaltransporditeenus,“ ütles Kütt.

MTÜ Eesti Omastehooldus juhatuse liige Ivar Paimre rääkis kuue riigi uuringu põhjal hoolduskoormuse mõjust peresuhetele ja sellest, et kogu hoolduskoormusest on praegu 80 protsenti hooldatavate lähedaste õlul. Mõneti üllatavana koorus uuringust välja see, et omastehooldajate suurimad mured ei olnud seotud rahaga, vaid hoopis sõprade ja tuttavate kadumise, sotsiaalse elu piiratuse ja pinges inimsuhetega. „Need inimesed vajavad emotsionaalset tuge ja nõustamist,“ lausus Paimre.

Dementsuse Kompetentsikeskuse tegevjuht Katre Pall käsitles oma ettekandes toetavaid sotsiaalteenuseid, mis aitavad inimesi pikemalt iseseisvalt elada.

Sotsiaaldemokraatide korraldatud arutelu modereerinud Heljo Pikhof tõi välja selle, et Euroopa Liidu ja OECD riikide seas paistab Eesti silma oma madalate hoolduskuludega. Kui Eesti riik eraldab hoolekandele 0,2 protsenti SKTst, siis Soomes on see näitaja 2,6 protsenti ja Rootsis 3,4 protsenti. „Meil ei ole hoolekandesüsteemi reformimisest lihtsalt pääsu. Lähiaastatel suureneb hooldust vajavate inimeste hulk hüppeliselt, kallimaks lähevad ka teenused. Iga päev, mis antud elada, on väärtus. Ja meie teha on, et see oleks elatud inimväärikalt,“ märkis Pikhof.